Euroopa Liidu kaanepoiss Sarko

Paari nädala eest seisis Prantsusmaa president Euroopa Parlamendi ees ja nõudis kapitalismi reformimist nii särtsakalt, et saali temperatuur tõusis mitme kraadi võrra. Seejärel "kutsus ta end külla" (The Economist) USA presidendi Camp Davidi residentsi, patsutades "kulla George'i" sulava familiaarsusega.

Järgmisel nädalal koondab Nicolas Sarkozy Euroopa Liidu valitsusjuhid Brüsselisse mitteametlikule lõunasöögile, et valmistuda peatseks rahvusvaheliseks tippkohtumiseks Washingtonis 15. novembril, mille peateema on mõistagi finantskriis.

Ligi poolteist aastat ametis olnud Prantsusmaa president on nobe nagu Figaro. Juba pool aastat tagasi rääkisid Pariisi seltskonnaeluga kursis olijad, et presidendi n-ö ihuajakirjanik on väsimusest kokku kukkumas - ta ei jaksa Sarkozyl sabas püsida. Riigi esimesel mehel oli iga päev mitu kohtumist, sekka pressikonverentsid ja lindilõikamised. Vaesel telereporteril polnud enam hetkegi materjali läbisõelumiseks ja uudiste monteerimiseks.

Prantsusmaa väljakutsed

Alates suvest on Prantsusmaa aga Euroliidu eesistujariik ning Sarkost - nagu prantslased teda hellitavalt kutsuvad - on lühikese ajaga saanud Euroopa Liidu peamine maskott.

Prantsusmaa president varjutab vaieldamatult ereda komeedina kõik teised ühenduse juhid. ELi valitsusjuhtide tippkohtumise pressikonverentsil on ta kõige sõnakam esineja, kes väljendab kannatamatuse märke, kui Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso liiga pikalt ja ümaralt vastust vormib. Sarkozy niheleb ja sekkub esimesel võimalusel.

Esimesed kaks suurt väljakutset - Lissaboni lepe ja Gruusia kriis - läksid Sarkozyl aga maakeeli öeldes aia taha. Esimesele lasid vee peale iirlased. Teise puhul oli ELi presidenditoolil istuv ungari-juudi verd prantslane kiire küll reageerima, aga ELi ultimaatum, mida tuntakse Sarkozy rahuplaanina, jäi suures osas poliitiliseks tahteavalduseks, sest Venemaa keeldub ühenduse missiooni Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse laskmast. Paljude välispoliitika tundjate sõnul võib põhjus olla selles, et plaan oli tõepoolest kiiresti koostatud ja seetõttu mitmeti tõlgendatav.

Prantsuse president ise väitis möödunud kuul Gruusia-teemalisel tippkohtumisel Brüsselis, et "räägib president Medvedeviga pidevalt ning mõistmine on olemas". Sõbralikud telefonivestlused pole siiski lõplikke tulemusi andnud.

Ühenduse prioriteete arvestades on ees aga veel suuremad väljakutsed. Detsembris valitsusjuhtide tippkohtumisel üritatakse lukku lüüa nii energia-kliimapakett kui ka plaan, kuidas iirlastele Lissaboni lepe siiski maha müüa. Enne seda algatab riigist riiki kihutav superpoliitik Sarkozy Euroopa ja Ameerika ühist jõupingutust majanduslikust katastroofist väljatulekuks.

Välispoliitika tõusev superstaar? Võib-olla tõesti, sest juba pikka aega on ELi liikmesriigid kartnud rohkem Prantsuse põllumehi traktoritega Brüsselis streikimas näha, kui austanud selle riigi esimese mehe arvamust. Nüüd on Prantsusmaa tagasi maailma poliitilisel areenil ning nagu ütlevad Brüsselis töötavad diplomaadid - eesistuja organiseerimisvõime on kadestamisväärne.

Isiksuste põud

Sarkozy kerkimine Euroopa Liidu esipoliitikuks pole aga üksnes seotud ta hüperaktiivsusega ning sellega, et riik hoiab ühenduse ohje. Kurdetakse, et siinses poliitikas napib isiksusi. See hoidis 10 aastat ametis Tony Blairi ja on praegu ilmselt Barack Obama tohutu populaarsuse üks põhjuseid - nad torkavad silma.

Ka Sarkozy puhul on tegu poliitikuga, kelle vahel isegi mitte tugevat sisu omav retoorika on vägagi veenev. Seda isegi vastuolulise eraelu kiuste.

Abielu endise modelli, rokistaaride tüdruksõbra ja muusiku Carla Bruniga tundus olevat sama mis hüpata vabatahtlikult, pea ees, püssirohutünni. Nüüd edestab esimese leedi populaarsus pikalt presidendi enda oma ning Carlast on saanud rahvusvaheliste naisteajakirjade moeikoon. Riigi esimest paari puudutavad üksikasjad on Prantsusmaal, kus poliitikute eraelu lahkamist meedias heaks tooniks ei peeta, üksjagu epohhiloovad. Nagu oli ka esimese leedi hiljuti ilmunud plaat, kus ta mahedahäälselt oma tunnetest pihib. Irooniliselt uueks Napoleoniks hüütaval Sarkozyl on õnnestunud anda ELile üle pika aja inimese nägu.