FOTOD| Pealinna hullunud elamuste otsijad rüüstavad taluniku viljapõldu

Maalehe lugeja saatis meile murekirja.

Umbes aasta tagasi ilmus Maalehes artikkel, kuidas inimesed süüdimatult talunike hernepõlde tühjaks korjamas käivad. See artikkel meenus mulle, kui aina tihedamalt meie põllutee ääres autosid peatumas nägin.

Kuid seekord pole põhjuseks mitte herned, vaid hoopis moonid ja rukkililled. Tegelikult on tegemist siiski hoopis rapsipõlluga, kuid kui ilus kollane rapsipõld oma õitsemisemise on lõpetanud, jäävad tema tagasihoidlikud rohelised kaunad üsna märkamatuks. Ja nii ongi juhtunud, et rapsi hulka sattunud punased moonid ja sinised rukkililled köidavad möödujaid oma iluga. Jah, tõesti, põld on vägagi pilkupüüdev. Esimesi lilleõisi märkavad kohalikud möödujad, kes peatuvad korraks, et mõni lilleõis kaasa noppida ja kaunilt õitsevast põllust paar pilti teha. Loomulikult tahetakse seda ilu ka sõpradega jagada ja nii rändavadki Facebook´i kaudu pildid teistelegi. On vaid loetud päevade küsimus, kui autosid hakkab lähemalt ja kaugemalt aina rohkem kohale voorima.

Peagi avastame, et meie talu tagasihoidlik põlluvaheline sissesõidutee on ootamatult saanud rahvaste rände sihtpunktiks. Kitsuke sissesõidutee omandab paari päevaga väiksema maantee mõõtmed, seda muidugi teed ääristavate põldude arvelt. Mahasõidetud vili ja sissetallatud suuremad ja väiksemad rajad rapsipõllus aina laienevad. Iga uus saabuja tahab oma uue raja teha, et mitte talluda eelkäijate jälgedes. Tullakse paarikesi, perekonniti, sõpruskonniti, koos koduloomadega. Tellitakse fotograafid, lennutatakse droone, mängitakse sulgpalli, sõidetakse rataste ja lapsevankritega. suitsetatakse, juuakse, peetakse piknikku, joostakse ja hullatakse rapsipõllus. Parimatel päevadel seisis pidevalt 10-20 autot sellel väikesel põlluvaheteel. I-le paneb punkti Kanal 2 saatega "Meie Bullerby" (3. juulil oli eetris), kus näidatakse, kuidas pereema tuleb lastega võõrale põllule lilli korjama ja siis minnakse neid samu lilli müüma Tallinnasse Vabaduse väljaku äärde.

Ka kõlab lõbusalt? Neile, kes kõike seda teevad, on muidugi lõbu laialt, sest "ainult mõnekümne kilomeetri kaugusel Tallinnast" nagu reklaamib mõni Facebook´i kasutaja, ahvatleb hullunud elamuste otsijatest pealinlasi selle teekonna ette võtma. Millegipärast ei esita ükski elamusfanaatik, kes siia tulnud on, endale küsimust, et kelle põld see on, või kellele see maa kuulub? Meie, kes oleme siiani rahulikult oma põllu taga elanud, pole selle pealegi tulnud, et põld tuleks tarastada ja teeotsa tõkkepuu üles seada ning iga natukese maa tagant põllu serva silt "eramaa" panna. Jah, oleme ise süüdi, et pole sellist rahvavoogu ette näinud. Võtsime õppust ja uuest nädalast on tee kõrval vastav silt olemas, tee juurde pandud sissesõidukeeluga liiklusmärk. Aga kas see on piisav, et peatada kaugelt tulnud ilunautlejaid? Kas tahate teada? Niipaljukest sellest on kasu olnud, et enam ei üritata lausa hoovi sõita. Kuid üldises mõttes on kasu nendest meetmetest kesine. Sest kui juba kohale on tuldud, tahetakse oma soovid täita. Ja kuna kedagi teeotsas pidevalt sauaga vehkimas pole, siis natuke võib ju ikka edasi sõita... Või jätta auto lihtsalt suure tee äärde ja trampida põldu ka pisut teisest küljest.

Mida öelda kokkuvõtteks? Ilmselt erilist saaki sellelt rapsipõllult pole loota, sest raps on lootusetult ära tallatud. Ja ega keegi suuda neid rahvamasse siit eemal hoida, olgu siis silt "eramaa", tõkkepuu või keelumärk. Tuleb hambad ristis kuidagi ära kannatada selle kauniduse loomulik lõpp ja loota, et ehk tulevikus meid enam sellise iluga ei õnnistata. Seni aga jääb meie rõõmuks kutsumata külaliste järelt prügi kokku korjata ja närtsinud pärgi, lillekimpe tee pealt koristada. Jah, ilu tuleb patta panna ja kõik see ilu kuulub rahvale, olgu selle asukoht kasvõi ühes üksikus rapsipõllus. See lugu olgu õpetuseks ja hoiatuseks nendele, kelle kodu läheduses juhtub midagi ilusat, põnevat või ahvatlevat leiduma.