Geoloog: rändrahn sobib Eesti märgiks kenasti. Selline ürgne vett, vilet, tuld, tõrva ja jääd näinud vennike, kes käinud läbi nii Vene kroonust kui ka vasktorudest

 (31)
Ehalkivi
Eesti suurim rändrahn Letipea Ehalkivi.Foto: Ulvi Suhtlus

"Nüüd on ta meil siis jälle olemas. Eesti oma märk. Nagu oodata võis, järgnes selle väljakuulutamisele korralik torm veeklaasis," kirjutab geoloog Aivo Averin Eesti Geoloogi blogis. "Minu arvates sobib rändrahn Eesti märgiks päris kenasti. Selline ürgne vett, vilet, tuld, tõrva ja jääd näinud vennike, kes käinud läbi nii Vene kroonust kui ka vasktorudest."

Geoloogina olen üllatunud nagu iga teine keskmine Eesti kodanik, sest rändrahnu Eesti märgina oskasin ma oma vaimusilmas oodata samavõrd kui järgmise Bondi filmi avakaadreid, kus briti heeros Tallinna laulukaarel pahalasi teise ilma kupatab.

Aga rändrahn ja Eesti? Rändrahnud on miski, mille üle meil on põhjust uhked olla. Kui 2000ndate alguses geoloogiatudengina Läti-Leedu praktikumis osalesin, demonstreerisid leedukad meile oma rahvuslikku uhkust – Puntukase-nimelist rändrahnu, mis on suuruselt Leedu teine. Tore kivimürakas on see Puntukas tõepoolest, päris kahe käega sellel ümbert kinni ei võta, aga olles selleks hetkeks õppetöö käigus põgusalt tutvunud ka rändrahnude Eesti analoogidega, ei tahtnud muie suunurgast kuidagi kaduda.

Pleistotseenis ehk viimasel ligi 2,5 miljonil aastal kestnud jääaegade ajajärgul rebisid massiivsed mandriliustikud Skandinaavia ja sellega piirnevatelt Läänemere aladelt lahti Eelkambriumi-aegsete tard- ja moondekivimite kaljupangaseid, mis laotati laiali kogu liustiku poolt vallutatud territooriumile. Rändrahnuks nimetatakse läbimõõdult suuremat kui ühemeetrist kivimpala. Ehkki liustik liigutas ka settekivimeid, on liustiku transpordile ja kulutusele paremini vastu pidavad tard- ja moondekivimid saanud rändrahnu sünonüümiks.

Seotud lood:

Rahvasuus enamasti „graniidiks“ nimetatud kivimite litoloogiline erinevus on aga võrratult mitmekülgsem, kui esmalt arvata oskaks. Kuivõrd rändrahnude seas on ka ühele kindlale päritolualale viitavaid eksemplare, saame nn juhträndkive monitoorides väärtuslikku teavet liustike kunagiste liikumisteede ja -suundade kohta. Eestis on levinuimad Soome aladelt, Ahvenamaalt ja Läänemere põhjast üles kistud materjal. Pärast liustiku taandumist jäid rändrahnud kui mineviku vaikivad tunnistajad troonima liustikult ja merelt tagasi võidetud maastikku. Pikka aega ei osatud nende kivide päritolu teaduslikult selgitada. Veel 18. sajandil peeti neid seotuks oletatavate vulkaanipursetega Kuul või mõnede planeetide plahvatusega. Pisut hiljem arvati, et rändrahnud võisid liikuda oma asukohtadesse Piiblist tuntud suure veeuputuse veevooludega (diluviaalhüpotees) või meres triivinud suurte jääpankade sees (driftihüpotees). Just rändkivide uurimine 19. sajandil tõi läbimurde mandrijäätumise teooria kinnistumises ja tänapäevase geoloogilise maailmapildi tekkes.

Rändrahn ja Eesti märk. Võib tunduda natuke liialt oma geoloogilise naba imetlemisena, aga minu arvates sobib rändrahn Eesti märgiks päris kenasti. Selline ürgne vett, vilet, tuld, tõrva ja jääd näinud vennike, kes käinud läbi nii Vene kroonust kui ka vasktorudest. Üsna selline nagu me ise endid eestlastena ette kujutame. Ka tänapäevane teadus toetab rändrahnu kandidatuuri – kui meie esiisad siinpool Läänemerd oma esimese telgi või jurta püsti lõid, olid rändrahnud juba kohal. Geoloogilises plaanis napi, ent inimtaju jaoks üsna veenva mõne tuhande aastase eduga.

Tervikteksti loe Eesti Geoloogi blogist

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare