Olla ohver…

Kuhu on inimkond nüüdseks jõudnud maailmas, kus tehniliselt võib meist igaüks kõike kaamera ette jäävat pea kõikjal ja alati salvestada, olgu see siis seaduse järgi lubatud või keelatud või raskesti tõlgendatav? Samuti massiliselt taasesitada. Teisalt, olla aga ise ohver, kes enese teadmata võib sattuda miljonite ekraanile, peaasi et olukord oleks tähelepanukünnist ületav – piinliknaljakas, jahmatavalt absurdne, väljakannatamatult kole või otseselt vägivaldne…

Evolutsioon vendade Lumiere’de kohmakast mustvalgest filmitehnikast tänapäevase kasutajasõbraliku e-leluni on ju teretulnud – mis väärt, seda saab hõlpsalt nii “purki püüda” kui ka huvitatuile jagada. Paraku näib aga inimese ühel õlal istuva ingli tasakaaluks teisel mõnulevat kuradike, kes annab mõistele “väärt” nihkes sisu. XVIII sajandi filosoofi Rousseau ütlus “Kõik on hea asjade looja käes, kõik käib alla inimese käes” on praegusel juhul tõeks osutunud.

Aga mida peab tegema pangaröövi filmija? Esmalt ja viivitamatult tuleb siiski teha kõne politseile. Ka neil, kel negatiivne kogemus politsei või 110-kõnedega. Kummaline on olukord, kus politsei saab juhtunust teada alles pressi vahendusel.

Kas pole meil Eestis ebanormaalne, et võõrastele vahelesekkumist peetakse riskantseks, ent lähedaste kaitsmiseks ei peeta ka omakohut paljuks? On juhtumeid, kus õiglaselt sekkunu on ise jäänud õigussüsteemi hammasrataste vahele.

Need juhtumid annavad tagajärjeks apaatse kapseldunud kodaniku, kes sinimustvalget lippu nähes virilalt naeratab ja tusa kommentaaridesse valab ning valimisplakatilt pilgu ära keerab. Mis mõistagi õigustab filmimist – klipp on asitõend. Igatahes ei tohi kartus võimude passiivsuse või sekkuja süüdi lavastamise suhtes kedagi kraed tõstma ega sammu kiirendama panna.

Isikuandmete kaitse seadus ütleb küll selgelt, et a) isiku pildistamiseks tuleb küsida luba;
b) isikuandmeid võib ilma nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Kas see, et me ei tea, kes need lapsukesed on, tähendab avaliku huvi puudumist?

Sugugi mitte, kuivõrd avalik huvi on, et mingeid peksmisi ega vägivalda poleks, ei tänavatel ega ruumides, ei laste ega täiskasvanute vahel. Ühiskond peabki oma valupunktid välja tooma, et need ei korduks.

Laiemalt arutledes, kas meie ajastul on põhiseaduses sätestatud isikuõigused – õigus eraelu kaitsele näiteks – ajale jalgu jäänud? Kas üldse enam eksisteeribki õigust eraelule? Kuidas aga jääb interneti, võrgustumisega?

Kas on olemas salvestus- ja taasesitustehnika kasutamise reeglid inimkonna ja ka konkreetselt Eesti Vabariigi üldiseks hüvanguks, või aeg nendeks küps? Kas me vajame vastavate kultuurimustrite ja seadusandluse muutust? Kas ei võiks inimõigusi austav tervemõistuslik internetikäitumise etikett olla Eesti Nokia, või vabandust, Eesti Microsoft?

Tom ja Jerry

Kui kaamera käivitub, hakkab filmitav mängima teatud rolli iseendast, olgu olukord kui tahes mugav. Seda võib öelda igaüks, kes kunagi kaamera ette sattunud. Aga filmimaailmas ei saa kangelane surma, kõrvalohvreid me ei näe, Tom ei saa haiget, kui Jerry talle haamriga pähe virutab. Nii tunneb teatud kontingent ennast ka telefonisalvestuse ees ja sees kui superkangelane või äge kurikael, kellele on kõik lubatud. Pidevalt tuleb ületada eelmisi trikke, et saada rohkem klikke.

Praegu tunneme kannatajale kaasa tundmise asemel hoopis viha ja kättemaksusoovi valesti käitunu suhtes. Soov õiglus jalule seada viib eemale vajadusest vältida ohvri jaoks kõige hullemat – pole ju erilist humaanset kasu filmida kallaletungi, mille ohver salvestamise käigus hukkub. Küll aga on tulemuseks lööv video, mille vaatajanumbrid kõrguvad miljonites ja levi on tagatud reklaamimata. Ohvrina soovime, et keegi teeks kohe midagi, mis peataks agressiooni ja kaitseks meie elu. Eriti juhul, kui ohver peaks saama raskeid vigastusi, ei ole hilisem kohtulik õigluse jaluleseadmine kannatanu jaoks enam kriitilise tähtsusega.

Mida muud on mittesekkumine ja ignoreerimine kui põgenemise vormid. Ja ei ole kodaniku “süü”, et ohu- ja hirmutunde tekkides ei ole tema esmareaktsioon politsei, vaid mittesekkumine. Tegu on selgelt momendiga, kus riik peab harima ja looma usalduse, et politsei kutsumine, ohutu sekkumine ja õige salvestamine oleks nagu refleksid. Eesti väiksuses pole olemas sellist asja nagu võõras mure, oleme kõik sama õnnelikud nagu see peksasaanud klutt.

Veel enam – hoolimine kui selline tuleb iga hinna eest taastada, selleta ei jõua Eesti eales heaoluühiskonda ning lahkutakse kerge südamega. Seevastu teadmise tekitamine, et inimest ei jäeta üksi, vähendab egoismi, toob tagasi moodi viisakuse ja surmab pikapeale küünilisuse, levib samamoodi epideemiana nagu praegune kurjus.

Kes kujutas 20 aastat tagasi ette, et kesklinnades võib rahulikult astuda sebrale teed ületama? Praegu võib täiesti vabalt, muutus on toimunud autojuhtide mõtteviisis − see on ka üks väheseid tõeliselt rõõmustav, ent samas elementaarne massimõtlemise muutus. Samas aga – kui Brüsselis saab koer autolt löögi, käivitub terve päästeaktsioon, ent Tallinnas ostukeskuse parklas lapsele otsa tagurdanu lahkub sündmuskohalt.

Võsapeetrite- ja pealtnägijate-tüüpi saated aitavad küll sigadusi ühiskonnas esile tuua, aga laussalvestus ei ole lahendus, vaid abitu võitlus tagajärgedega. Eks jää pahategijad ka ise vahele seetõttu, et nartsissismist oma tegusid salvestavad.

Kogu salvestuste ning Suure Venna poolt jälgimise raha ja ressurss tuleks suunata järeltulevate põlvede harimiseks ja õpetamiseks. Negatiivse jäädvustamise vajaduse näide on ettevalmistuselt ultradistsiplineeritud sõjaväelaste või vangivalvuritega, kes näiteks Iraagis operatsiooni käigus või Kuuba vangilaagris ohvreid piinavad, võigast tegu filmivad, jagavad.

Helge tulevik

Me oleme suuresti oma harjumuste orjad. Mõni haarab iga huvipakkuvat nüanssi nähes kaamera kätte, teisel ei tule see samas situatsioonis pähegi. Kui meedia vahendusel näeme, et selline kõige-kõige meeldiva või närvidele käiva salvestamine on norm, siis võib see tekitada üha enamates impulsi sama teha. Või kui lasteaia jõulupeol 60 vanemast 50 salvestab, selle asemel et kaasa plaksutada ja tantsida, siis millist normaalsust see esindab?

Kas inimkond suudab muganduda jäädvustustehnika võidukäiguga? Samas poleks jäädvustamise pahupoolt praegusel kujul olemas, kui puuduks juba nimetatud kurja juur inimeses eneses – kuulsuse ja tähelepanu soov, oma personaalne 15 minutit tähesära, millele paistab olevat üha raskem vastu seista.

Kõik, mis jäädvustamisel seotud kultuuri tekitamise, märkamise ja levitamisega osaliste nõusolekul ning viib meie tsivilisatsiooni edasi, on lubatud ja hea.

Me tarvitame iga päev mürgiseid aineid – ka see, mida ekraanil näeme või raadios kuuleme, võib halbu emotsioone toita. Kui aga teadlikult mõistame, et need pole sellised asjad, mida tahame tarvitada ja eneses kasvatada, siis lõpetame nende tarbimise. Keskendume pigem sellele, mis on meis ja ümbritsevas imetlusväärne, raviv ja harmooniline.

Tuleviku arheoloogid võivad olla ilmselt üpris üllatunud, avastades XXI sajandi alguses elanud iidse tsivilisatsiooni, kel olid küll tohutud tehnoloogilised võimalused piirideta õppimiseks ja inimkonna edasiarenemiseks raamatukilogrammilt teabebaidini arenemise kaudu, ent kellest tohutu osa tegeles jäädvustamise, salvestamise, taasesitamise ja kommenteerimisega, andmata seejuures ligimestele põhilist – armu.

Või jääb meil suutmatuses, järeleandmises kiusatusele olla oma elu režissöör ja peaoperaator, tõesti üle vaid palvetada “Salasilm, palun sulgu; salasilm, palun sulgu otsemaid”, ning ise valimatult edasi jäädvustada?

Autoriga jagasid oma mõtteid režissöör Kadriann Kibus, psühholoog Helena Väljaste, Tallinna Ülikooli tudeng Martin Dišlis, Erki Kaikkonen Eesti Noorteühenduste Liidu nõukogust, tehnikapioneer Heiti Kender ja julgeolekuekspert Jaanus Rahumägi.