Gustav Lauringson: GM kultuuride keskkonda viimine tähendab lõplikult sulgunud ust
Igasugused moraali puutuvad küsimused à la „ kust inimene võtab õiguse loodusesse sekkumiseks” on bioteadustes mõttetud. Siin kehtib rakenduslik põhimõte, „kui on tehnoloogia millegi tegemiseks, siis tuleb see ka ära teha”.
Geenmuundamine kui kunstlik valik
Ei ole mõtet arendada diskussiooni kitsalt bioteaduste kontekstis. Võib-olla on otstarbekas läheneda GMO teemale läbi teaduse üldiste aspektide, kaasates sealjuures teaduse eetika universaalsed põhimõtted.
Mis puutub teaduslikku veendumusse, siis meenub igihaljas ütlemine, mille järgi pole teaduslik tõde muud kui tänastes oludes käibiv vale. Teisisõnu – mis täna kuulutatakse tõeseks väiteks, lükatakse juba homme ümber. Teaduslike väidete suhteline iseloom teeb arutluse GMO-de ümber eriliselt sensitiivseks. Eelkõige seisneb probleem protsessi pöördumatuses.
GM kultuuride keskkonda viimine tähendab lõplikult sulgunud ust, taganemisteed enam ei ole. Inimene ongi evolutsiooni kiirendanud. Seisukoht, et pole leitud ühtegi kahjulikku kõrvalmõju inimesele ega keskkonnale ei pruugi olla pädev. Siinkohal ei keskenduks ma vastupidist tõestavatele väidetele, vaid arutluskäigu metodoloogilisele nõrkusele.
Tallinna Tehnikaülikooli professor Erkki Truve väide toetub argumendile, nagu oleks 160 miljoni hektarine GMO-de kasvupind piisav, et teha lõplikke, tõeseid järledusi. Isegi kui me eeldame, et teadus on tõepoolest ilma suunavate mõjutusteta tõestanud GMO-de ohutust, kerkib paratamatult küsimus ajalisest piisavusest. Kui pikk on see ajavahemik, mille järel võime tõsikindlalt väita, et GMO-del puudub kahjulik mõju? On leebelt öeldes kahtlane, kas näiteks 25 aastat on geenimanipulatsiooni mõjude üle otsustamiseks piisav aeg.
Teaduse, aga rõhutatult loodusteaduste praktiliste rakenduste ajaloost võib leida hulgaliselt näiteid, kuidas mõju on valesti hinnatud (sageli ka tahtlikult). Planeet ägab 20. sajandi tehnokraatlikust eufooriast ajendatud katsetuste tagajärgede all. Näiteid on seinast seina, alates maaparandusest tingitud ökosüsteemide hävimisest kuni autoimmunolooogiliste hädade epideemilise levikuni.
Pöördumatute protsesside käivitamise puhul peaks kehtima ettevaatuse printsiip. Keskkonnaõigus ütleb, et teadusliku ebakindluse olukorras on eksimine paratamatu, aga eksida võib vaid suurema ohutuse suunas – in dubio pro natura.
Mäletatavasti oli Prantsusmaal mõned aastad tagasi juhtum, mis puudutas elektromagnetilist reostust. Vaidluses kohalike elanikega kaotas mobiilifirma õiguse püstitada küla serva mobiilimast. Seda hoolimata tõigast, et teadus polnud tõestanud kahjulikku mõju. Kohus lähtus otsuse tegemisel ettevaatuse printsiibist.
Arusaam maailma toimimise seaduspärasustest lünklik
Mõistagi võib esitada vastuargumendi, mille kohaselt on vigadest õpitud ning teadlane aastal 2014 on kogunud rohkem tarkust kui tema ametivend eelmisel sajandil. Kas pelgalt progressiusu pealt saab aga väita, et kaasaja teadlane on kvaliteedilt kõvemast puust kui näiteks 100 aastat tagasi?
Kaasajal iseloomustab nii teadust kui ka teisi eluvaldkondi ülemäärane spetsialiseerumine. Liialdatult võiks öelda, et rakubioloogias on saabumas hetk, kus ribosoomi uurija ei tea mitokondrist enam suurt midagi. Spetsialiseerumisest on saanud iseenesestmõistetavus, milles kahtlejat peetakse vildaka mõtlemisega veidrikuks. Samas unustatakse või sihilikult ei taheta näha, et spetsialiseerumisega kaasneb „suure pildi” kadumine. Arusaam maailma toimimise seaduspärasustest muutub lünklikuks ja inimene vastuvõtlikuks manipulatsioonidele. See on üks olulisi erinevusi võrreldes varasema ajaga. Ajastule omane kitsarinnalisus peaks manitsema mõõdukale kainusele avalikkuses esitatavate teaduslike väidete suhtes.
Tähelepanuväärne on professor Truve mesijutt farmeritele, kelle sissetulekud tänu GMO-dele suurenevad. Selle tõsiasja mõistmine ei tohiks „kapitalistlikku majandussüsteemi õigeks pidavale Eestile olla mingi patt”. Jääb küll täpsustamata, millist kapitalismi mudelit autor silmas peab. Kui liberaalset turumajandust, siis kuuluks tekst pigem ühe võimuka erakonna leksikasse. Tõepoolest, sotsiaaleetilise mõtlemise nõrkus pole omane ainult paduliberaalsuse apologeetidele, vaid sageli ka bioteadlastele. Usutavasti rõõmustaks nii mõnigi 19. sajandi sotsiaaldarvinist Eestis juurutatud sotsiaalse eksperimendi üle.
Keskseks argumendiks oma tegevuse õigustamisel on GMO toetajatel olnud näljahädade leevendamine. Sarnaselt valgustusajastu utopistidele on mõni optimist rääkinud GM kultuuride abil nälja täielikust kaotamisest maakeral.
Erkki Truvega saab nõustuda selles mõttes, et geenitehnoloogia on viimastel aastatel aidanud suurendada maisi- ja sojasaake maailmas. Samas ei pruugi näljahädade leevendumine olla lineaarses sõltuvuses suurenenud toidu hulgast. Toidu jõudmine abivajajateni läbib pika ahela ning on reeglina üsna kulukas. Nagu väidab oma vastulauses Aleksei Lotman, pole teada ühtki näidet, kus GM kultuuride kasvatamine oleks tegelikult aidanud nälga võita.
Ajaloost võib leida näiteid, kus toiduainetega manipuleerimine on kuulunud valitsejate arsenali, eesmärgiga alamaid ohjes hoida. Pealiskaudselt hinnates on sedalaadi tegevust võimalik kahtlustada nii mõneski hiljutises Aafrika kriisikoldes.
Arutlus nälja ümber viib mõtte möödapääsmatult Thomas Robert Malthuse rahvastikuprintsiipide juurde. Inglise ühiskonnateoreetik väitis enam kui 200 aastat tagasi, et rahvastik kasvab geomeetrilises, elatusvahendite hulk aga aritmeetilises progressioonis. Tagajärjeks on inimkonda pidevalt saatev nälg. Kui nälja leevendumine vallandab paljunemisinstinkti, on jälle põhjust nõuda GM kultuuride kasvupinna laiendamist. Ja tsükkel läheb uuele ringile.
Teadus, raha ja eetika
Rahalise ressursi piiratuse tingimustes on üha enam nihkumas esiplaanile teaduse eetilised aspektid. Rahast tingitud moraalsete valikute tegemine esitab teaduse usaldusväärsusele tõsise väljakutse, fookusesse on tõusnud ausa teaduse võimalikkus. Valdkonna sõltuvusele rahast loodi eeldused 19. sajandi teises pooles, kui algas teaduse sihiteadlik professionaliseerimine. Nii-öelda „puhast teadust” jäi üha vähemaks, kuni täieliku marginaliseerumiseni hobitegevuseks. Samas sai teaduse tegemisest töö tegemine, millele tekkis tellija. Triviaalne kõnekäänd ütleb, „kes maksab, see tellib ka muusika”.
Siin tuleb mängu võim, kes vajab poliitiliste otsuste tegemisel teadust kui elusolend õhku. Kui keskajal legitimeeris võimu otsuseid apelleerimine Jumalale, siis nüüd teeb seda teadus. Sageli võib kuulda klišeed „teadus on tõestanud” ja sellega on küsimus otsustatud. Nii on rahalis-poliitiline võim sümbiootiliselt seotud teadusega. Nad ei saa teineteiseta hakkama. Üks vajab legitimatsiooni, teine raha. Eriliselt aktuaalne on see info- ja biotehnoloogia suhestumisel võimuga. Viimane on neisse valdkondadesse nõus heldelt investeerima. Tehnoloogiate abil kontrolli tagamine ühiskonna liikmete üle tagab ka võimulolijate igavese eesmärgi, milleks on võimule jäämine.
Rahakeskne tööeetika on nagu vähkkasvaja ajanud ennast laiali tehnoloogiliste uuringute sfääris. Esineb olukordi, kus ülikooli teadlane, kes äriettevõtte poolt rahastatavat uuringut läbi viib, on samaaegselt ka ettevõtte palgalehel, saades töötasu konsultandina või nõukogu liikmena. Ärihuvide poolt suunatud uurimistöö on andnud tõsise hoobi traditsioonilisele kollegiaalsele, vanadest aegadest tuntud laboriõhkkonnale.
Endine eetiline mudel, mille põhitunnus oli avatus ja isekorrigeerivus, on asendunud hierarhilist struktuuri omava suletud mudeliga, kus on omane autoritaarsus, ärisaladused ja usalduse defitsiit. Suletud mudelis, kahaneva usalduse õhkkonnas on aga üha raskem tagada uuringute objektiivsust.
On selge, et surve GMO-de kasvatamiseks Euroopas ainult suureneb. Hiljuti otsustas Eesti koos nelja riigiga toetada uue GM maisisordi Pioneer 1507 külviseemnete turustamist Euroopas. Samas hääletasid 19 EL-i liikmesriiki otsuse vastu. Ka Venemaa poolelt kostab hääli GM kultuuride kasvatamise täielikuks keelustamiseks.
Eesti antud poolthääl viitab sellele, et ainuvõimalikuks peetakse majanduslikku mõtlemist, kus kõik eluavaldused on taandatavad majandusterminitele ning tõlgitud materiaalset kasu väljendavasse keelde. Nii nagu korporatiivset raha, nii esitatakse ka majandusseadusi kui objektiivset paratamatust. Keskkonnaga mittearvestamise eest tuleb ükskord maksta kõrget hinda. Ainuke asi, mida inimene suudab ajaloost õppida on see, et ta sealt pole midagi õppinud.
Käesolev mõttearendus on ajendatud 13. veebruari Maalehes ilmunud Tallinna Tehnikaülikooli professor Erkki Truve ja Eestimaa Looduse Fondi keskkonnaekspert Aleksei Lotman diskussioonist GMO teemal.
