Häbipakus tola ja meediaeetika

Ajakirjanduseetika küsimus tundub Eestis muu mure taustal kuidagi teisene või kolmandane – on meil ju suhteliselt viisakas meedia, võrreldes brittide üsna talumatu tabloidikultuuriga.

Või venelaste politiseeritud ja/või täielikult meelelahustatud ajakirjandusega.

Samas: ajakirjandusmagnaat Rubert Murdockil jagub ka meil austajaid, kuigi maailm viimastel aastatel ta enese vastu pöördus, kõik pilkupüüdva uudise või toote nimel, on see eetiline piir, mis tema edasiarendet ajakirjandus meile maha märgib ja õpetab.

Mäletada tuleb aga puhke, kui tema “raisakullid” pole mõnel inimesel rahulikult surragi lasknud (Freddie Mercury sõpradel nt oli fotograafitulva tõttu raske ta uksest sissegi pääseda). Küll võttis meediaärimees ise solvuda, kui Queeni trummar Roger Taylor ta laulu sisse pani (“Dear Mr. Murdock”).

Tõsidusekartus

Põhiline, mida eesti meediale seni ette heidetud, on teatav tarbijanumbritest sõltuv tõsidusekartus (nt ETV programmist on seda näha), seeläbi pealiskaudsus (seegi tõesti ohtlik). Aga viimasel ajal on siiski õhus ka paar muud ohunooti.

Pikemalt peatub sel 28. aprilli Postimehes ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli, kes räägib ajakirjanduse enesele seatud liiga pehmetest eetikanormidest, inspireerudes Salumäe–Veiksaare juhtumist.

Kas nt peatutakse kaaluma loo uudisväärtust, kui mängus on ka lapsed? Sest suurte inimeste selja taga, nende kodudes, sageli on lapsed.

Igasugune meediapaljastus, kõmu-uudis reflekteerib neile, eriti kui neid veel otse pääliskirjas esile tõsta, nagu meedia seekord tegi.

Muidugi: meie argument ajakirjandusvabaduse ja ka nt anonüümse netikommentaatori (sest eks seegi ole osa sama tüüpi meediast/meediaruumist) kaitseks võib olla lihtne – inimestel on õigus teada, inimestel peab olema vabadus rääkida.

Avaliku elu tegelase vastutus peabki olema suurem, ta ongi igal hetkel meediasündmuse allikas, igikestev kõigi pilgu all lahti hargnev draama või kunstiakt või spordivõistlus.

See on kõik ehk nii, aga me ei tohi mõne meediateo väärtust, eetilisust kaaludes ära unustada (nt pidades epistlit kommentaariumi tähtsusest), et lisaks põnevusele ja avalikule infovoole, on see kõik ka äri.

Reklaamiraha

Uudisepealkirjadest läbi solgutatud nimed riputatakse samasse kõrvale häbiposti, kus igaüks neist ilma oma nime ja näota arvata tohib. Ja selle kõrvale riputab loo “tootja” reklaami, mille eest ta ka raha kasseerib.

Umbes nagu mädatomatimüütaja (aga miks mitte ka õllekapidaja, maiusekaupmees) keskaegse häbipaku kõrval elatist teenimas. Ja jääbki mulje, et too vaene häbipakus tola on kuidagi selles ise süüdi, ise ära teeninud oma karistuse.