Haldusreformiga edasi
Vahepeal on elu omasoodu läinud, mistõttu ei pruugi eelmise kümnendi alguses tehtud reformikavad nüüdisaega enam sobidagi. Mõneti on ju isegi hea, et haldusreformiga nii palju aega on kulunud. Saab kiirustamisvigu vältida.
Raske on öelda, mis olnuks praegu teisiti, kui 2001. aastal oleks omavalitsuste sundliitmine läbi viidud.
Optimistid usuvad, et omavalitsused oleksid tänu sellele tugevamad, suudaksid pakkuda paremat avalikku teenust. Pessimistid jällegi, et see oleks ääremaastumist veelgi kiirendanud.
Oluline on hoopis omavalitsuste praegune seis ja nende väljavaated: vaatamata majandusbuumis tehtud investeeringutele sotsiaalsesse taristusse, seisab enamik valdu silmitsi rahvastiku vähenemisega.
Avaliku teenuse kättesaadavus
Inimeste koondumine suurematesse keskustesse on loonud paradoksaalse olukorra, kus avaliku teenuse osutamine on häiritud nii nendes omavalitsustes, kust inimesed lahkuvad, kui ka nendes, kuhu nad kolivad.
Ühelt poolt tulumaksulaekumise vähenemise tõttu, skaala teises otsas ei suuda omavalitsused nii kiiresti suurendada teenuste mahtu.
Võimalusi edasi minna on riigil kaks: suurendada toetust nendele omavalitsustele, kuhu inimesed massiliselt kolivad või jätkata praegusel põhimõttel, et avalik teenus on võimalikult hästi kättesaadav üle riigi.
Esimene valik oleks kõige lihtsam ja efektiivsem. Riik teataks avalikult, et Eesti teatud piirkondades ei ole avalik teenus kättesaadav ja seal elamine on n-ö inimese enda risk.
Mahajäänud (mahajäetud) kohtades ei ole ega saa olema lasteaedu, koole, toimivat ühistransporti, esmaabi ega päästeteenust... Seevastu oleks aga arenenud piirkondades avalikud teenused esmaklassilised.
Kas see vastab meie ettekujutusele Eestist? Kindlasti mitte. Soovime ju näha oma maad sellisena, kus kõik piirkonnad elavad – kes paremini, kes halvemini, aga ikkagi elavad.
See ei tähenda, et riik suurendab valimatult kulutusi avalikule teenusele. See tähendab Eesti halduskorralduse uut lahtimõtestamist ning kohandamist. Mis on möödapääsmatu.
Eesti praegused 15 maakonda on 20 aasta jooksul tõestanud oma elujõulisust.
Maakond on üks tähtsamaid tahke, mille järgi inimene end määratleb. Kuigi nende suurus on rahvaarvu järgi üsna erinev, on iga maakond eraldi võttes arvestatav majanduslik üksus.
Maakond peakski olema Eesti uue regionaalhalduskorralduse alus.
Koos 2017. aasta kohalike valimistega võiksid maakonnad võtta üle omavalitsuse ülesanded ja õigused. See ei tähenda, et praegused vallad kaoksid kaduvikku. Kui nad vahepeal ei otsusta ühineda, saaksid neist reformi tulemusel nn osavallad.
See looks olukorra, kus üks osa otsusest langetatakse nn suurvalla tasandil ja teine osa osavalla tasandil sõltuvalt sellest, kuidas on üht või teist valdkonda mõistlik korraldada.
Osavalla ülesandeks võiks näiteks olla sotsiaalhoolekande küsimuste lahendamine. Igal osavallal peaks olema ka vallavanem, vallasekretär.
Nemad oleksid lüli kohaliku elaniku ja maakonnakeskuses asuva omavalitsuse vahel. Millised ametnikud veel peaksid tööle jääma, sõltuks kohalikust eripärast ja vajadusest.
Seevastu näiteks arstiabi, hariduse, ühistranspordi jmt suurema valdkonna korraldamine võiks käia maakondlikul tasandil.
Maakondlik omavalitsus oleks võimalik komplekteerida parimate spetsialistidega, kes teenindaksid inimesi nii maakonna keskuses kui korraldaksid vastuvõtte osavaldades.
Kindlasti ei tohiks seada eesmärki, et uued suurvallad on täpselt praeguste maakondade piires. Siin tuleks vaadata ikka seda, kus on tõmbekeskused.
2017. aastal toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel peaks jääma mandaadid praeguste omavalitsuste piiridesse. See kindlustaks, et igast piirkonnast oleks esindaja volikogus.
Et vallavanemale anda tugevam mandaat, võiks ta olla valitud otse rahva poolt: siis ei peaks tõmblema poliitikatuultes. Nn osavallavanema määraks uus valitav volikogu, aga sama piirkonna saadikutel peaks olema vetoõigus esimese kahe kandidaadi puhul.
Sama süsteemi, kasutati maavanema määramisel, kui vetoõigus oli kohalikul omavalitsuste liidul.)
Kohalikud olud muutuvad tähtsamaks
Riigi kontrolli maakondliku omavalitsuse otsuste üle jääks tegema maasekretär oma bürooga, ent maavalitsus lõpetaks praegusel kujul tegevuse, sest nende funktsioonid võtaks üle uus omavalitsus.
Maavalitsuste asemele tuleks luua riigi regionaalsed esindused eesotsas maavanemaga, kellega tuleks kooskõlastada kõik tähtsamad otsused, mida riik regioonis planeerib.
See looks olukorra, kus riigiametid peaksid oma struktuurimuutuste läbiviimisel arvestama rohkem kohalike oludega.
Viis aastat peaks olema piisav aeg, et need lahendused ellu viia ja samas ka võimaldama ametnikel teha otsuseid, kuidas ja kus nad näevad ennast viie aasta pärast.
Väljapakutud lahendus ei tekita juurde uut bürokraatiat ega suurenda riigi halduskoormust. Küll aga muudaks selle ellurakendamine paljude otsuste tegemise lihtsamaks, ja mis peamine, võimaldaks edaspidi saada inimestel kvaliteetset avalikku teenust.
