Haldussuutmatuse vallandavad valed otsused
Kui tänased valitsusparteid sõlmisid poolteist aastat tagasi koalitsioonileppe, jäid omavalitsused oma murede ja vajadustega sellest sisuliselt välja. Koalitsioonileppest leiame peatüki „Kodanikuühiskond ja riiklus" alt sisuliselt vaid ühe punkti, et valitsusliit toetab riigi ja kohalike omavalitsusliitude partnerlust ning omavalitsusliitude tugevnemist. Kogu lugu. Ja olgugi et seda on ikka paganama vähe, ei suuda nad isegi seda ainumast punkti täita.
Rahvaliit on juba aastaid pidanud õigeks keskenduda halduskorralduse temaatikas eelkõige maakonnatasandile, mitte rääkida tuimalt vaid valdade sundliitmistest. Võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.
Tõepoolest, selleks et Eesti igas nurgas oleks võimalik hästi elada, peab meil olema poliitikute poolt kokkulepitud toimiv halduskorraldus. Tänase valitsuse otsused aga on pannud omavalitsused väga keerulisse olukorda. Vägisi tekib tunne, et kõigi nende otsuste taga on soov omavalitsustele koht kätte näidata ning üldsusele tõestada - no näete, nad ei saagi hakkama!
Praegu, kui igalt poolt vaja kulutusi koomale tõmmata, räägitakse aina enam solidaarsusest. Nõus, kuid mis solidaarsusest saab rääkida, kui riigieelarvet tervikuna kärbitakse keskmiselt alla 8%, ent omavalitsustelt võetakse ligi kaks korda rohkem - 14,9%! Selliste läbimõtlemata otsuste tagajärjel muutumegi haldussuutmatuks, kuid selle koha peal ei maksa valitsejatel küll omavalitsuste otsa vaadata, vaid pigem ikka endast ja oma otsustest põhjust otsida.
Haldusreformi lähtekohaks peab olema vaid see, millisest halduskorraldusest meie inimestele ja piirkondadele kõige enam tulu tõuseb, ja ei miski muu. Kui keegi arvab, et ühendamiste kaudu õnnestub veelgi rohkem raha maapiirkondadest mujale suunata, eksib ta minu hinnangul üsna rängalt. Euroopast pole leida ühtki haldusreformi näidet, kus oleks saavutatud majanduslik kokkuhoid.
2000. aastal soovitas Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalomavalitsuste kongress Eestile keskenduda haldusreformis regionaaltasandile ning moodustada tugevad omavalitsusliidud või lausa maakonnaomavalitsused. 2003. aastal pandigi minister Jaan Õunapuu eestvedamisel kokku uus kontseptsioon, kuid toonased koalitsioonipartnerid lasid selle oma otsustamatusega sujuvalt põhja.
Mõnedki valitsussüsteeme käsitlevad uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti riigi haldussuutlikkuse puuduseks. Algatada taas kord vaid pool aastat enne kohalikke valimisi diskussioon sundliitmise üle saab teenida ainult üht eesmärki - juhtida tähelepanu kõrvale olulistelt probleemidelt, nagu valitsuse jõuetus majanduskriisiga toime tulla või läbikukkunud sotsiaalpoliitika. Kitsaste eelarveolude puhul peame koos mõtlema, kuidas neist eluga välja tulla, ning üheskoos aru pidades peaksime ette võtma ka muudatused, mitte üritama Eestit taas kord kirvemeetodil lõhkuda.
