Halupuud ja perspektiiv
3. juunil 1980 on ta oma päevikusse kirjutanud, et "...lõhkusin puid ja kandsin neid keldrisse. Puid kandes tuleb vahel kallale kurbmeelsus, et kas ma siis enam millekski pole suuteline paitsi see majahoidja töö. Kehalist tööd teen meelsasti, aga vaim sureb keldritrepist alla ja üles tampides.".
Toasoe ja innovatsioon
Gustav Adolfi gümnaasiumis ehk mitte, ent alama astme koolides käies pidi Paul Ariste teadma, mida tähendasid kliistripühad viinakuu lõpul. Koolitared ja klassiruumid seati talvekorda ehk aknavahed kleebiti kinni.
Tema eluikka mahtusid raadio, televisioon, elektronarvuti, aatomipomm, vesinikupomm, aatomielektrijaam ja Tšernobõli katastroof. Oleks võinud mahtuda ka mobiiltelefon, kuid siis pidanuks ta käima Soomes. Tema energeetiliseks laeks jäid halupuud ja pinnud. Need pidid olema varutud suve hakul.
Enne kunagisi kliistripühi 2008 peab meie peredes olema varutud lisaraha küttegaasi hinnatõusu katteks. Sukasäärde muidugi mitte, aga koduse eelarve planeerimiseks siiski. Moesõna "energiajulgeolek" on küll globaalne ehk maakeraline, ent oma üksikasjades tuleb ta üle tarekünnise igaühe söögilaua taha ja elutuppa. Pole sooja, on toit külm.
Energeetiline turvalisus on ülemat kui erakondlik märk, sest ei ole nii, et rohelised püüavad tuult ja keskerakondlased kütavad naftaga. Ei ole ka nii, et kui õnnis on see mees, kellel on oma mets, sest kõik linnasaksad ei saa olla samal ajal ka metsahärrad. Eesti kaitseväe juhatajal kindralleitnant Ants Laaneotsal on vanematetalus, kust ta sülelapsena küüditati, 40 hektarit metsa, aga tema lapselapsed peavad elama õige vanaks, enne kui annab lõigata uusi puid nonde asemel, mille mahavõtmisest saadud rahaga sai vanaisa mitu vajalikku asja korda ajada. Energeetiline julgeolek tekib ajas, mille mõõduks on tehnoloogiliste uuenduste kiirus.
Prantsuse tuumauuringud said kiirenduse ligikaudu 60 aastat tagasi, 1948. Tollal juhtis neid aatomienergia ülemkomissar Frédéric Joliot-Curie (1900-1958), Nobeli preemia laureaat ja kommunist. Aastal 1959 andis president Charles de Gaulle (1890-1970) järgmise impulsi.
Aastaks 2018 võiks kohas nimega Cadarache Prantsusmaa lõunarannikul valmida termotuumajaama prototüüp, kust ehk paarkümmend aastat hiljem hakkab tulema stabiilset sagedusvoolu. Jämedalt võttes kulub termotuumaelektri saamiseks umbes sajand, tõenäoliselt rohkem. Ökonoomse kütuse-
elemendi loomiseks alates ideest on kulunud juba 170 aastat, kusjuures keemikud ja füüsikud ei ole maganud.
Maapealsemalt rääkides - kuni akadeemilised insenerid jõuavad töökindla lahenduseni, tuleb meil saada oma toasoe kätte käepärasemate vahenditega kui Mendelejevi tabel paberkandja kujul. Rääkides üksnes elektrist.
Särts ja haridus
Oletagem, et kui mitte tänavu, siis vahest 140 aastat pärast esimest Eesti üldlaulupidu ehk suveks 2009 otsustab Riigikogu, et ükskord tuleb oma aatomielektrijaam Eestisse niikuinii. Niisuguse rajamiseks on vaja personali, kes ehituselt tsementi kõrvale ei kühvelda. On vaja ka personali, kes valdab jaama hooldamist. Kust need inimesed võetakse ja kes neid koolitab?
Tahtmata kedagi hirmutada - sisuliselt on meie tulevikuks energeetiline konversioon ja lihtsurelikul on õigus teada, kaua see kestab ning kuidas lahendatakse energiaalased mured enne, kui sõltuvus põlevkivi-energeetikast on selgesti vähenenud. Rääkides peamiselt energeetikajuhtide isiklikest palkadest oleme põrutanud suisa sohu, jättes kõrvale, mida ja kui palju nõuab energiajulgeolek meie hariduselt. Pirne ei asenda voldikutega.
Tehnoloogiliselt mõtlema pidav Eesti on paratamatus. Ilusad sõnad paraku ei ole tehnoloogia. Tehnoloogia on käsk. Mitte küll loll.