Hea on ja aina paremaks läheb
“Tuulepealse maaga” on nagu hea veiniga — mida aasta edasi, seda paremana, seda küpsemana see tundub. Nii et juba nüüd võib kindlalt öelda — tegu on Eesti telesarjade klassikaga, mille kõrvale sobiks ehk asetada vaid Vilja Palmi ja Jaan Krossi “Wikmani poisid”.
Lihast-verest inimesed
Seriaal on tehtud tagasihoidlikult ning hea maitse ja arusaamisega asjadest. Oo milline kiusatus valdaks mõnd ambitsioonikat kirja- või filmimeest (keda meil muide sugugi vähe ei leidu) küllastada selline teos efektsete või koguni šokeerivate stseenidega, vere ja seksiga. Eriti kui verist aega oli sel ajalooperioodil, mida seriaal käsitleb, küll ja enamgi.
Seriaal algab Esimese maailmasõja aegadest ning siirdub Vabadussõja tandritelt läbi õndsa Eesti Vabariigi halva unenäoga sarnanevatesse neljakümnendatesse. Ehk päevadesse, kus oli otsustamisel terve eesti rahva saatus.
Tüübid, kes meile seda esitama peavad, pole algusest peale mingid skemaatilised kriipsujukud, vaid lihast-verest inimesed. Kohe saad aru, et filmi tegemine on toimunud oma ala meistrite käe all. Ning et osatäitjad-näitlejad lähevad algusest peale selle haarava mänguga kaasa. Igaüks neist on algusest lõpuni mees (või naine) omal kohal, mingeid piinlikke apse kellegi mängus ette ei tule ning seegi on Eesti filmi kohta juba suur asi.
Välise pretensioonitusega kaasneb sisemine sügavus. See pole teos, kus esimese vaatamisega kõik selgeks saab. Esmapilgul selgete ja lõplikena tunduvad karakterid osutuvad mitmekordsel vaatamisel hoopis keerulisemaks.
Nagu näiteks seriaali üks naispeategelasi, jõuka juristi tütar Adeele Evelin Pange esituses. Või tema esimene mees Leo Kristjan Sarve mängituna.
Kes nad õieti on, mida nad elult tahavad? Aga tollesama juristi kirg oma sekretäri vastu? Ja nii edasi ja nii edasi — iga tüüp filmis on tähelepanuväärne, igaüks elab oma ainult pealiskaudsel vaatamisel lihtsat ja selget elu. See kõik on hea filmi, meistriteose tunnusmärk.
Eesti kriitika “Tuulepealset maad” veel õigupoolest avastanud polegi. Senised ülevaated on heal juhul olnud kuidagi üleolevalt heatahtlikud, ent on olnud ka mahategevat eelarvamuslikku lahmimist.
Aga see kipub olema juba meie krooniline viga — üles puhuda keskpärasust ja jätta märkamata hea, millega on hakkama saadud.
Keda selles ekraaniteoses eriti esile tõsta? Muidugi tolle filmiteo juhtfiguure ehk tandemit Mihkel Ulman — Ain Prosa. Kaks meest, kes on juba varemgi ja mujal piisavalt näidanud, et kõike nende ühistööna sündivat võib hinnata vähemalt hindega hea.
Viljakas kooslus
Sellist meie jaoks ikkagi võrdlemisi haruldast kooslust ei peaks raiskama tühja-tähja ajaviite produtseerimiseks, vaid “Tuulepealse maaga” sarnanevate n-ö baasteoste loomiseks.
Miks mitte seda ajalooseriaali laiendada kas või hilisematesse ehk nõukogude aastatesse või näiteks varasemasse ehk ärkamisaega. Miks mitte võtta nendesamade meeste käe all (ning ajaloolase Lauri Vahtre asjatundlikul toetusel) lõpuks ette “Tõe ja õiguse” seriaalistamine, mille ümber on siiani ikka käidud nagu kassid ümber palava pudru.
Mehed on meil olemas, on hulk suurepäraseid näitlejaid, nii et andke neile nende võimeid väärivat tööd!
Aga “Tuulepealset maad” vaatame veel! Ja mitte ainult üks kord.
