Head sõna!

Presidendi sõnavõistlus oli üks kiiduväärt ettevõtmine. Igasugu võistlus on alati hea asi – edendab elu peaaegu niisama hästi kui uudishimu või laiskus.

Mis sest, et mõni mees poriseb, kuidas need sõnad ei kõlba kuhugi, ja kuidas üldse ei tohiks lasta neid niimoodi välja mõelda.

Poleks Emakeele Selts 1972. aastal sõnavõistlust korraldanud, oleksid needsamad vastalised võib-olla siiani pidanud lõuga nühkima pardli asemel habemeajamisaparaadiga. Ja kohukese asemel oleksime maiustanud juustukesega.

Mis sest, et kaugeltki igast võistlussõnast elulooma ei saa. Hea, kui kahe tuhande pakutu seast parimaks kuulutatud tosinast vast kolm-neli.

Kuid miks siiski nii vähe?

Eesti keelel on üks vägev omadus, mida paljudel teistel ei ole. Kui keegi küsib, mitu sõna sul emakeeles on, võib eestlane vabalt vastata, et ei mina tea – ütlemata palju. Ja õigesti ütleb.

Sõnad ei saa meil otsa, sest igaüks võib neid juurde teha: kahest kokku ühe uue, mille tähendus võib vabalt olla midagi muud kui kahe esialgse summa. Eesti keel on liitsõnalembene.

Meil on hästi toredaid liitsõnu. Näiteks “maailm”, “ükskõik”, “helilooja”, “vanatühi”. Seleta neid sõbrale – olgu ta eestlane või muulane – sõna-sõnalt lahti, ja vaata, kui suured silmad ta teeb. Ka vana hea sõna “vanasõna” on üks selliseid.

Seepärast maitsevadki mulle viimatise võistluse saagi seast just liitsõnad, nagu “toimeabi” “humanitaarabi” asemele, “vabasektor” “kolmanda sektori” asemele ning “kärgpere” sinu, minu ja meie lastega pere nimetuseks.

Kuulutaks õige välja veel ühe pisikese sõnavõistluse: kuidas saaks jagu maotust hüvastijätust “Okei, laadna, tsau!”, mis kõrvus kummitab ja kumiseb.

Mekkisin üle tüki aja väljendit “Head aega!”, ja vist tegin ka ise suured silmad.

Vanasõna ütleb: “Hea sõna võidab võõra väe.”

Head aega!