Heiki Raudla: Kui kauaks neid Tallinna tulijaid jagub?

Mu vanemad kolisid Tallinna juba enne, kui nad täiskasvanuks said. Nad käisid pealinnas koolis, said palgale ja rajasid kodu kogu eluks, mõtlemata enam võimalusele sellest linnast lahkuda. Mäletan, et üksikud nende koolikaaslastest ja sõpradest kolisid siiski tagasi – või edasi, peresõprade ringist jäid nad igatahes eemale.

Minu vanematele oli Tallinna kolimine justkui loomulik eluetapp. Ise lõpetasin gümnaasiumi Tallinnas ja kõik koolikaaslased vaatasid Soome televisiooni – nii et mina avastasin alles Tartus ülikoolis, et Eestis leidub inimesi, kes ei oska soome keelt. Oma gümnaasiumilennust olin üks kahest, kes jätkas õpinguid Tartus, ülejäänute jaoks ei tulnud Tallinnast lahkumine kõne allagi.

Kui ülikoolis viimaseid kursusi läbi tegin ning pidevalt Tallinna ja Tartu vahet pendeldasin, tekkis mure sellega, kust leida öömaja – kõik kursusekaaslased ja head sõbrad olid Tartust lahkunud – eestlased Tallinna, sest töökohad olid Tallinnas, soomlased veelgi kaugemale. Jättes kõrvale erandid, said suuremast osast väga kiiresti tallinlased, kelle ainsaks sidemeks kodukohaga jäi pere ja mälestused.

Olen kohanud eakaaslasi – 40aastaseid −, kes pole pärast gümnaasiumi lõpetamist ja Tallinna kolimist kunagi kodukohas käinud, ning kindlasti ei mõtle nad sinna tagasi kolida. Minu jutt tööst Maalehes ja maalkäimistest on tundunud neile sama veider ja eksootiline nagu kohtumine Mowgliga.

Kui töötasin põlluministeeriumis, tundus loomulik, et suurem osa kolleege, maaeluspetsialiste ja ametnikke, pärines mujalt kui Tallinnast. Üllatuseks olen aga märganud, et väga suur osa tublisid riigiametnikke ja ühiskonnategelasi on uus- või pendeltallinlased. Tänavu suvel mitme noore inimesega rääkides on selgunud, et maalt tuleb ikka veel noori Tallinna praktikale. Mõtlen, et kui kauaks neid veel jätkub – neid, kes Tallinna tulevad. Loodan endamisi, et maakohad päris tühjaks ei saa…