Heino Veldi: Kus on võitlus?

Selline küsimus tekkis mul lugedes 8.oktoobril 2015 Maalehes ilmunud Sulev Olli arvustust „Võitlus minevikuga jätkub“. Oma kirjatöös püüab autor selgitada, et raamatus „Liebegi lugu“ kirjutasid kaasautorid oma vaatevinklist lähtudes rohkem sellest, milline tee oleks Eesti põllumajandusele olnud kõige õigem peale taasiseseisvumist, jättes varju Endel Liebergi elu ja töö. Sellega ei saa kuidagi nõus olla.

Olles Endel Liebergiga tuttav ühise töö põhjal üle poole sajandi, töötades Pai- des ja hiljem Tallinnas, on mul selged mälestused Endel Liebergi mõtetest ja arusaamadest Eesti põllumajanduse arengust okupatsiooniaastatel kui ka peale taasiseseisvumist.Kõik artiklite autorid on oma mälestused Endel Liebergist sidunud tolleaegse elu ja oluga, avardades Liebergi töötamise ajal seda tausta, mis valitses Eestimaal ja millistes tingimustes tuli sel ajal töötada.Kogu elu oli seatud EKP rajoonikomiteede käsumajandusega, millal külvata ja lõigata, mida tohib ehitada, mida mitte. Endel ise meenutas, et töötades pidi omal ka pea otsas olma.Kui Sulev Oll oma arvustuses küsib: miks anti raamatus artiklite autoritele nii palju"laiutamisruumi", siis vastus on selge: selleks, et toetada Endel Liebergi mõtteid ja avardada arusaamist tolleaegsest elu-olust, tingimustest, kus tuli majandijuhtidel töötada.

Kui taasiseseisvunud Eestis tagastati põllumajandusreformi käigus endistele omanikele või nende mitme põlve järeltulijatele maa, siis Endel Lieberg soovis jätkata Väätsa Agroga.Ta oli veendunud suurtootmise tulevikus. Raamutu 61. leheküljel meenutab ta:“ Mis saab olla talude vastu? Minul isiklikult küll pole, olen ise talus sündinud.Tore on vaadata, kuidas ühes korralikus normaalses talus tehakse tööd ja aetakse asju. Aga nüüd ei olnud ju tingimusi, 10 hektari- ga ei ole võimalik talu teha, ollakse peremees ja ori ühekorraga“.Ja täna võime tõdeda, et Endel Liebergil oli õigus.

Sulev Oll oma artiklis küsib:“Aga mida siis“Liebergi eluga“ tõestada soovi takse? Et ajalool võivad olla järsud jõnksud?Et tüüri juurde satub ka tegelasi, kes pole kõige targemad, ausamad, kellel pole oskust või soovi näha põllumajanduse eripära?“ Arvan, et midagi pole vaja tõestada. Raamatus tutvustatakse selle aja reaalset elu tulevastele põlvedele läbi Endel Liebergi elu ja töö. Lugeja võib aru saada ja meenutada, kuidas Eesti maarahvas suutis okupatsiooni tingi- mustes poole sajandi jooksul kasvatada ja koolitada lapsi, ehitada elumaju ja tootmishooneid, koolimaju ja lasteaedu, spordirajatisi, hoida meie kultuuri- väärtusi jne. Ka sellest tuli kirjutada, kuidas kolhooside algusaastatel saadeti maale põllumajandust juhtima võhikud, kui partorgid olid tähtsamad majandi- juhtidest, paljudest lollustest, mida tehti.

Sulev Oll muretseb, mis tundega oleks Endel Lieberg oma raamatust lugenud lauset „eestiaegse inimesena ei saanud Endel Lieberg oma majandit lasta laiali tassida“. Kohtusin Endliga paar aastat enne tema lahkumist.Loomulikult aruta- sime põllumajanduse olukorda ja muid päevaprobleeme. Jälle tuli arutamisele meie talude saatus.Endel jäi endale kindlaks – see oli õige, et suutsin säilitada Väätsa Agro. Et Endel on sündinud eestiajal, mis sellest siis halba on? Keegi ei saa oma sünniaega ise valida.

Raamat „Liebergi lugu“ on tõepärane läbilõige Eestimaa maarahva elust ja tööst läbi Endel Liebergi elu ja töö ja on vääriline mälestus tublist põllumehest. Et Lieberg ise selles raamatus parajalt varju olevat jäänud, on Sulev Olli vaatenurk. See ei ole kindlasti ainus ega ainuõige.

Tahaks loota, et ka tänastest põllumeestest saaksid paljud oma elu ja tööga samasugusteks väärikateks ja lugupeetud inimesteks, nagu oli Endel Lieberg.