Hiied ja riiklik julgeolek

 (6)
Hiied ja riiklik julgeolek
Ahto KaasikFoto: erakogu

Praegused seadused ja ametnikud lubavad meile, et hea õnne või juhuse korral võivad osad Eestimaa pühapaigad säilida.

Hiite Maja sihtasutuse tellimusel valmis hiljuti looduslike pühapaikade õigusanalüüs. Selles leitakse, et kehtivate õigusaktide alusel on võimalik osasid looduslikke pühapaikasid kaitsta, kuid praktikas ei pruugi see nii olla.

Kaitsealuste pühapaikade puhul ei sõltu nende osas tehtavad otsused mitte selgest seadusesõnast, vaid üksikute ametnike suvast.

Juhul kui ametnik arvab, et hiiemäele sobib tuulepark või turismikeskus, metsa raielank või kaevandus, siin nii lähebki. Kui just kohalikud ja avalikkus oma esiisade pühapaiga kaitseks välja ei astu.

Ajalooliste andmete põhjal teada olevatest hiitest ja teistest looduslikest pühapaikadest on riigi kaitse all vähem kui viiendik.

Neidki ei käsitleta terviklike pühapaikadena, kaitstakse üksnes arheoloogilist või teatud looduslikku väärtust. Samahästi võiks riiki kaitsta üksnes kas õhust, veest, maa alt või siis teatud nädalapäevadel.

See pole miski hiis

Inimesed kirjutavad ja helistavad mulle üsna sageli ning otsivad andmeid oma kodukohas asuvate hiite kohta.

Aeg-ajalt on pöördumise põhjuseks suur mure või isegi meeleheide. Maardu hiiemetsa maharaiumise järel kirjutas keegi:

“Ma ei tea, just nagu oleks Eesti riik, aga nagu poleks ka. Ilusad eesti inimesed ilusate eesti nimedega lasevad hiiemetsa maha raiuda, hiiemäele spaa ja tuuleturbiinid ehitada. Ise kinnitavad, et see pole teil miski hiis, või jälle et kõik need ehitused teevad hiiele vaid head. Nagu su tütart või naist vägistav pervo kinnitaks autoriteetsel rahustaval toonil, et kõik on kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega ja vägistamine on teie perekonna huvides. /.../”

Kui põlvkondadevahelised sidemed katkevad, pääseb valitsema juurtetus. Selles mõttes on praegu asjad isegi hullemad kui nõukogude ajal.

Tollal valitses avalikult võõras võim, kuid riigiametisse pääsenud eestlased oskasid ja tahtsid võimaluse korral seista põlisrahva huvide eest. Nii võeti arheoloogia- ja looduskaitseobjektide nime all punavõimu kaitse alla sadu looduslikke pühapaikasid.

Uued ametnikud ei tea enam, et selle või teise mälestise kaitse alla võtmise tegelik põhjus oli pühadus. Ametlikud paberid ja seadused on selles osas reeglina sama tummad kui Vene ajal.

1936. a kehtima hakanud Eesti Vabariigi muinasvarade kaitse seaduse kohaselt olid muististeks muu hulgas “loodusmälestised, nagu ohvripaigad, hiiepuud ja pühad allikad; kõik muud inimeste tehtud või looduslikud esemed, mis säilitavad rahvuslikke või teaduslikke mälestusi endisajast”.

Uute seaduste kujundamisel on võetud eeskuju küll Saksast ja Rootsist, kuid need käsitlevad looduslikke pühapaikasid sama vähe, kui seda tegid kommunistid.

Saksamaal ja Rootsis on looduslikud pühapaigad valdavalt hävinud ning need rahvad on loodususulised traditsioonid ammu minetanud.

Muinsuskaitseseaduse alusel kaitstakse küll kirikuid ja mõisaid, kuid hiites nähakse üksnes arheoloogilist ollust. Ja hiied hävivad.

Kaua aega olid maarahva pühapaikade hävitajateks kristlased.

Veelahe ei jookse enam rangelt usundite ja rahvaste vahel. Mitmed kirikumehed ja rahvusvahelised organisatsioonid on võtnud hiite kaitseks sõna. Suhtumine pühapaikadesse eristab põlist juurtetust, vaimset nürist, hoolimist ahnusest.

2011. a toimunud avaliku arvamuse uuringust selgus, et 70% eestimaalasi peab looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks või väga tähtsaks.

Seni pole ka kuulda olnud, et ükski poliitik oleks pühapaikade tähtsust kahtluse alla seadnud. Vastupidi, eelmisel aastal moodustati Tõnis Lukase juhtimisel Riigikogus lausa looduslike pühapaikade toetusrühm.

2008. aasta kevadel kinnitas kultuuriminister Laine Jänes maailmas ainulaadse looduslike pühapaikade riikliku arengukava.

Arengukava rakendamiseks asutati Tartu Ülikoolis looduslike pühapaikade keskus. Sama aasta sügisel kiitis Eesti Vabariik Barcelonas toimunud rahvusvahelise looduskaitseliidu maailmakongressil heaks looduslike pühapaikade haldamise juhendi jne.

Samal ajal on jõudnud ajakirjandusse vastupidiseid sõnumeid. Pühapaikade arengukavast, mis on mõeldud 1/3 pühapaikade uurimiseks ja kaitsmiseks, on riik rahastanud vaid 15%. 2008 sügisel jättis Riigikohus kehtima Paluküla hiiemäele kavandatava spordi- ja puhkekeskuse planeeringu.

Loe veel

Aasta hiljem muudeti hiiemetsa läbivad rajad hoolduse nime alla mudasteks põlluteedeks.

Keskkonnaameti vaikival nõusolekul on raiutud, süvendatud ja ehitatud Natura alal Ebavere maastikukaitseala sihtkaitsevööndis asuvasse hiiemetsa kuni 20 m laiused valgustatud sporditeed. 2010. aastal müüs keskkonnaministeerium Maardu hiiemetsast suure osa metsa­firmale, kes seal raiuma hakkas.

Meil on koloniaalvalitsus?

Maardu hiiemetsa kaitseks sõna võtnud Saha külavanem ja põliselanik Jaanus Hiis kirjutas muinsuskaitseametile saadetud avalikus kirjas: “Võite kõike sobitada ja oma tegevust õigustada, aga olete andnud loa lageraieteks Maardu Hiiemetsas.”

Võrguentsüklopeedia Wikipedia andmetel on kolonialism poliitika, mille eesmärk on nõrgemate või vähem arenenud maade allutamine. Ajaloost on teada, et võõrvõimud on püüdnud hävitada või hõivata maarahva pühapaikasid, et haavata põlisrahva elujõu allikaid, murda nende vaim.

Veel XX sajandi alguses on võimud pannud hiites ohvrikividele pomme. Kas pole irooniline, et see, millega Saksa, Rootsi ja Vene okupatsioonivõimud ei saanud hakkama sajandite jooksul, tehakse nüüd ära usinate Eesti ametnike kätega.

Kui valitsev võim ei tunnusta õiguslikult põlisrahva pühapaikasid ning hävitab neid, on see koloniaalvalitsus.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare