Hõimupäeval heisakem rahvuslipud!
Kaheksakümmend aastat tagasi otsustasid kaks tuhat IV Soome-Ugri Kultuurkongressi eestlastest, soomlastest ja ungarlastest delegaati, et hõimupäeva tuleb korraldada ühel ajal, oktoobri kolmandal nädalavahetusel.
Vahepeal unustuse hõlma vajunud traditsiooni on viimasel aastakümnel hakatud üha enam meeles pidama ja tähistama.
Tänavune hõimupäev on aga Eestis eriline, sest on esimest korda riikliku tähtpäeva ja lipupäeva staatuses. See kohustab meid soome-ugri rahvaste peale tõsisemalt mõtlema ja neid toetama. Kas me aga seda oskame ja suudame, selles on küsimus.
Kahjuks on meie teadmised soome-ugri rahvastest üsna pealiskaudsed. Tihtipeale piirduvad need nentimisega, et neil on seal raske, nad on venestunud, ja mis me ikka sinna saame teha.
Tegelikult näitab selline mõtteviis, et oleme vabatahtlikult loovutamas oma rahvuslikku identiteeti.
Sellest on tegelikult kahju, sest soome-ugri rahvastega seovad meid arvukad keele- ja kultuurijuured. Oma juurte pärast peab aga muret tundma, sest muidu kuivab osa meie n-ö rahvuspuust ära.
Mida me siis saaksime teha olukorras, kus tegelikult on 1/3 soomeugrilastest venestunud, puuduvad rahvuskeelsed üldhariduskoolid ja kõrgharidus, ammugi pole soome-ugri keeled majanduse, seadusandluse ja valitsemise keeled.
Usun, et üks parimaid võimalusi oma hõimlasi toetada, on püüda nendega arendada kõikvõimalikku koostööd, teha seda rohujuure tasandini välja. Mõjutades nii inimeste mõtteviise, julgustades neid oma emakeelt ning rahvuslikku omapära säilitama.
Teine võimalus on teavitada maailmas soome-ugri rahvaste olemasolu. On ju raske rääkida soome-ugri rahvaste probleemidest, kui neid ei teata.
Venemaa pole eriti huvitatud informatsioonist, mis puudutab seal elavaid põlisrahvaid. Põhjusi, miks meie idanaaber niimoodi käitub, on palju.
Eelkõige rõhutaks, et mitmed soome-ugri ja samojeedi rahvad elavad gaasi- ja naftarikastel aladel.
Rahvusprobleemide püstitumine Venemaal ei võimalda tõstatada Vene vähemuse küsimust Eestis ja Lätis. Meie aga peaksime rahvusvahelise üldsuse tähelepanu suunama just soome-ugri küsimustele.
Ehk nagu on 1993. aastal öelnud president Lennart Meri: “Arvestades, et Eesti, Ungari ja Soome on ainsatena soome-ugri rahvastest loonud omad sõltumatud riigid, peame selgesti tajuma enda kohustusi oma keelesugulaste suhtes ning Euroopa õigusteadvusse viima olulise järelduse: kultuuriline identiteet vajab õiguslikku kaitset.”
