Hulguskoerad teevad metsas kurja
Olin metsateel käies jõudnud kurvini ja järsku märkasin põõsaste tagant teel mingeid loomi. Tõmbusin tagasi ja sättisin kaamera valmis. Esimene mõte oli, et vist hundid ja äkki tuleb eriline kohtumine. Astusin välja ja hakkasin klõpsima. Koeralontrused hoopis. Ja üsna jultunud sellid.
Esimene muudkui sammus lähemale, tagumine pööras peagi tagasi ja lippas tuldud teed kaugemale. Ma ei teinud häält, vaid liikusin tasapisi lähemale. Musta-pruunikirju elukas ei kannatanud minu lähenemist ja kaamerasilma ühel hetkel enam välja, näitas oma sabata tagumikku ja hakkas ka tagasi liikuma. Vahepeal jäi seisma, jälgis minu tulemist ja läks jälle. Enne metsa, kus jahimehed põllule raja lumme on lükanud, lippasid mõlemad koerad seda pidi otse loomade söödaplatsi suunas.
Olin vihane, teades, kuidas kaks suurt koera koos võivad metskitsi või seapõrsaid maha võtta ja nende liha süüa. Murdmise ja vere maik suus, korratakse igal võimalused seda uuesti.
Teed mööda liikudes uurisin lumel koerte jälgi. Püüdsin ühe omad ka pildile saada. Sel olid suure ümmarguse käpa varbad harali, küüned pikad kui kullil. Teise käpajäljed olid tavalise hundikoera omad, mitte väga suured, nagu neil ikka on. Teeäärsetele lumevallidele ja rohupuhmastele oli käidud jalga tõstmas ja sooli tühjendamas.
Hulguskoerad olid teinud tiiru ka minu metsas. Nägin kohta, kustkaudu oli piki kraavikallast metsa mindud ja mitusada meetrit eemal sealt uuesti teele välja tuldud.
Ma ei tea, mida küll mõtlevad koerte omanikud, kui korraga kaks elukat metsa hulkuma lastakse. Olen kuulnud, et enamasti loomad ühekaupa ei kipugi väga kodust metsa seiklema, aga kui on paariline olemas, võetakse ette isegi ööpäevaseid retki.
Ma pole eriline koerte sõber, kuigi saan neist enamikuga hästi läbi. Lapsepõlves peeti ka meil karjakrantse loomade kooshoidmiseks. Nemad elasid peamiselt laudas. Sellised volaskid, kes tatistavad, haisevad ja poriste karvadega diivanile ronivad, ei tule kõne allagi. Lisaks tallavad koerad süüdimatult lilledel või aiamaal peenarde peal. Nii et andku koerte armastajad mulle andeks, kui nende tundeid riivan… Metsateel nähtud hulgused ei kasvatanud minu sümpaatiat koerte vastu karvavõrdki.
Leili Mihkelsoni lugusid loe siit.
