Tuleb edasi liikuda

Kahjuks on meie väikese riigi jaoks endiselt liiga palju riiklikul asendushooldusel olevaid lapsi – 1200 ametlikul asenduskoduteenusel, lisaks need, kes on perekonnas hooldamisel ja eestkostel.

Asenduskodud teevad tublit tööd. Üleriigilise peremajade ehitusprojektiga on ka riik pannud õla alla, et luua lastele võimalikult normaalsed elutingimused.

 Ükski asutus, olgu väike või suur, kvaliteetse teenusega või mitte, pühendunud inimestega või emotsionaalselt väsinud personaliga, ei suuda pakkuda täit asendust sellele, mida annab lapsele kasvamine perekonnas.

Bioloogilisest perekonnast eraldatud ja asendushooldusele suunatud laste puhul on kõige tähtsam saada korda just lähedased hooldussuhted, millest nad oma päriskodus olid ilma jäetud.

Kui on selge, et lapsel ei ole enam võimalust naasta oma bioloogilisse perekonda, on parim ja turvaliseim moodus uues perekonnas kasvamiseks loomulikult lapsendamine. Samas on vanemliku hooleta laste seas piisavalt neid, kellele lapsendamine ei ole juriidiliselt või vanuseliselt võimalik ja nende jaoks lihtsalt ei leidu sobivat perekonda. Igal juhul peaks lapse paigutama võimalikult kiiresti perekonda hooldamisele, sest vahepealne liiga pikk asutuses viibimine tekitab psühholoogilisi probleeme.

Kui analüüsida perekonnas hooldamise teenust Eestis, siis on oluline teada, et pere üksi ei ole valmis lahendama kõiki probleeme, mis kerkivad esile kasvatades last, kes on elus läbi elanud palju hingelisi ja võib-olla ka füüsilisi traumasid. Ei saa eeldada, et see perekond on “teenuse osutaja”.

Perekonnas hooldaja roll lapse tervenemisel ja uue elu õppimise alusepanijana on tõepoolest kõige vastutusrikkam. Samas ei ole hooldajad üldjuhul terapeutidena välja koolitatud ning nad ei suuda alati mõista protsesse, mis võivad selles töös esile kerkida. Perekonnas hooldamise teenus peab Eestis saama süsteemseks, kus arvestatakse lapse isikupäraste vajadustega.

Suurel osal riiklikul hoolekandel olevatest lastest on läbi elatud märkimisväärsed suhtetraumad, neil võivad esineda tõsised kiindumushäired, mis omakorda muudab nende paigutamise perekonda keeruliseks. Et selliseid riiklikul hoolekandel lapsi ja noori reaalselt aidata, peab neil olema õigus täielikule teraapilisele teenusele.

Häid näiteid mujalt

Euroopas on väga häid mudeleid, mis on välja kujunenud aastakümnete kogemustest töös vanemliku hooleta laste paigutamisel perekonda ning lastekeskse tugisüsteemi väljatöötamisel ja arendamisel.

Miks mitte õppida Suurbritannia suurimalt perekonnas hooldamise teenust pakkuvalt organisatsioonilt Foster Care Associates, kes on 20 aasta jooksul saavutanud riigi parimad tulemused laste püsimajäämises perekonda, kuhu nad on paigutatud.

Ma ei näe põhjust, miks ei saaks seda teenust täismahus ja kvaliteetselt ka Eestis pakkuda mõni MTÜ või erasektor.