Iga rohumaahooldaja pole veel kindlasti petis
Esiteks, kui läheneda selle kandi pealt, et maa on issandast antud meile eluajal kasutamiseks. Keegi ei loo sündides maad juurde ega vii surres kaasa, siis jõuame järeldusele, et maa on meie oma. Seda ei osteta ega müüda.
Tooted ja teenused ei sisalda maa hinda ega renti ja on selle võrra odavamad. Ettevõtja ei tee maa ostmiseks kulutusi. Keegi ei saa börsil ega pankade vahel maa väärtusega mängida, sisuliselt “olematut” tulu välja kantida.
Iseenesest tore süsteem, aga haldamine ja ümberjagamine eeldab autokraatlikku valitsemist.
Teine, meie majandusruumis kehtiv lähenemine, lisab eelmisele sekundaarse tulu kihi – maaomanduse ja omanikud. Maa omandamine või rentimine on äri, mille kulud liidetakse maa hinnale ja makstakse omanikule välja. Tegemata vahet, kas maa kuulub vabrikandile või renditakse seda teiselt omanikult.
Näide laieneb automaatselt viljale, piimale, lihale, jättes külmalt kõrvale emotsioonid “emakesest maast ja leivaviljast”.
Kaval omanik pakub paremat rendihinda
Ajalooliselt kujunenud põhjustel ei ole maa omanik alati harija, ja vastupidi. Eesti maaharijatele kuulub pisut üle poole sellest maast, mida nad harivad. Ülejäänu renditakse. Rendi hinnast aga kasvavad välja eriarvamused.
Praeguste põllumeeste seisukoht on, et põllumajanduseks kasutatava maa olemasoluks on pidevalt tehtud kulutusi ja selle haldajad ning harijad peaksid saama valdava osa tulust. Suurema väärtusega maalt rohkem, väiksema väärtusega maa pealt vähem.
Ent tulu saamine on eesmärk ka teisele seltskonnale, kel maad ei ole või kes seda ei hari. Paraku on renditulu praeguse maaomaniku kehtiv õigus. Sellest on tulnudki tugitoolipõllumeeste probleem.
Nii nagu riigi juhtimises, kohtus või politseis, on ka põllupidamises tekkinud kavalpäid, kes sirutavad oma käe vaevata või vähese vaevaga kätte tuleva tulu järele. Valge särgi ja lipsuga “ettevõtjad” pakuvad mammidele kõrget renditulu.
Nad veenavad asjadega vähem kursis maaomanikke rendilepinguid senisele maakasutajale üles ütlema ning sõlmivad need ümber oma kasuks, pakkudes kõrgemat rendihinda.
Ei saa unustada, et pindalatoetusega käib kaasas maa hoolduse kohustus. Niitmine on neist lihtsaim võimalus. Ka niitmiskohustus kätkeb endas kulutusi – sõltuvalt maa asukohast ja olukorrast kuni pool pindalatoetuse mahust.
Kavaldamine algab sellest, et kohustust täidetakse osaliselt ja rendi maksmine omanikule lükkub määramata ajaks edasi. Loogika oleks selles, et niitja katab kulu, saab oma tuluosa ja maa kui kapitali väärtuse tulu saaks maaomanik. Rahajaotuse piirjooned ongi kiusuküsimus.
Siinkohal ei ole ka riigivõimul kuigi palju teha. Maaomanik peab ise valima, kellele ta maad rendib või ei rendi.
Kurb on aga see, et mõne kelmi pärast määritakse ka ausate põllumeeste mainet, kujundades kõigist rohumaadel hooldusniite tegijatest pildi kui hõlptulu taotlejatest. Tegelikult hoiab maahooldustoetus maaga seotuna teatava hulga masinamehi ja masinaid ning annab pisut tululisa ka põllumeestele.
Rohumaade niitmise ja selle eest toetuse maksmisega on laias laastus lugu selline, et euroliit peab enda toiduga kindlustamise eesmärgil nii ehk naa vajalikuks heas korras põllumaade reservi olemasolu. Eelkõige tuleneb reservi vajadus ootamatutest loodusnähtustest, mis pea igal aastal mõnd Euroopa piirkonda on laastanud.
Praegu maksab selle niitmise 80% ulatuses kinni euroliit, 20% tuleb igal riigil endal panustada.
Nõnda toob hooldustoetus ehk niitmistoetus meie riigile raha sisse. Seegi raha läheb ju ringlusse, toodab maksusid ning jaotub teiste ühiskonnaliikmete vahel, kes kasutavad seda teenusteks või ostudeks. Selle võrra on ka meie riik rikkam. Sellest rahast loobuda oleks ebamajanduslik.
Ütlemistega tasub ettevaatlik olla
Kes arvab, et niitmistoetust pole vaja, ei saa ise sellest ütlemisest sentigi, aga toetusraha võib libiseda hoopis mõnesse lõunapoolsesse liikmesriiki, kus sellest rohkem lugu pidada osatakse.
Meile aga terendab uus ja hullem probleem – ulatuslikud kulupõlengud, tulle jäänud majapidamised hooldamata jäetud ja kuivanud heintaimi täis niitudel.
Hooldustoetus on tarvilik vähemalt nii kaua, kui toidunõudlus tõuseb sinnamaale, et neid põlde tasub uuesti harima hakata.
Meie oludes suudab üks hektar toita 5–10 inimest. Mõne väärkasutaja tõttu ei vääri maa hooldamata jätmist ega tegelikud põllumehed tõrvamist. Niisamuti nagu mõne politseiniku eksimuse pärast ei tohi alavääristada kogu politseiametit.
Põllumeestel tasub ütlemistega ettevaatlik olla. Poliitikud kuulavad hoolega, mida “pole vaja” ja – naksti – võtavad selle rahakese lihtsalt ära. Jälle siirdub mõnisada maaelanikku linna tööd otsima.
Kui hiljem selgubki, et oli “valesti võetud, kärbitud”, siis – vorstist lehma enam tagasi teha ei saa –, raha ei lähe kiibitsejale, vaid näiteks tööturuametisse, et õpetada teisi ameteid, kui seda on põllumehe oma.
