Tervishoiu rahastamise probleemid maksumaksjaid ei motiveeri ega morjenda, sest see on pelgalt tööandja mure ja ravikindlustuse eelarvest on saanud riigieelarve üks osa.

Inimeste läbipaistev omaosalus, motiveeritus ja valikuvõimalused on minimaalsed. Kadumas on ka tervishoiutöötajate motivatsioon.

Samas on meie inimeste omaosalus tervishoiuteenuste eest tasumisel kindlalt Ida-Euroopa riikide esirinnas. Ligikaudsete arvutuste põhjal tuleb igaühel meist maksta arstiabi eest oma taskust 25–30% lisaks.

Õigus ise otsustada

Järelikult peaksime leidma konkreetse võimaluse ja lahenduse tervishoiusüsteemi edasiseks korrastamiseks. Inimestele tuleks anda suuremad võimalused otsustada ise oma tervise edendamise ja ravi üle.

Praegune olukord, kus tervishoiu koguressurss on koondatud riigieelarvesse, ei ole enam kaasaegse mõtteviisi väljendus.

Inimestel peab olema võimalus koguda raha tulumaksuvabalt isiklikule raviarvele, kuhu tööandja lisaks ka teatud osa sotsiaalmaksust.

Kui inimene paigutab näiteks 3% oma palgast isiklikule raviarvele ja tööandja lisab sotsiaalmaksu teist sama palju, siis selle raha toel on juba võimalik tervishoiuteenuseid saada.

Kui keegi sellist raviarvet moodustada ei soovi, kantakse kogu tema eest makstav sotsiaalmaks ka edaspidi riiklikku ravikindlustussüsteemi.

Isiklikule raviarvele koguneva raha ulatuses saavad inimesed ise otsustada, milliseid teenuseid ja millises mahus nad vajavad ning kas üldse vajavad. Seda raha on neil võimalik kasutada ka oma pereliikmete heaks, parandades nende võimalusi arstiabi saada.

Patsiendikesksem süsteem

Inimeste ja tervishoiuasutuste vaheliste arvelduste lihtsustamiseks ja kõigi osapoolte õiguste ning väärikuse tagamiseks on mõistlik koondada raviarved ravikassasse.

Samas on mõistetav, et ühiskonna solidaarsed kohustused ja kallid tervishoiuteenused jäävad avalik-õiguslikule haigekassale. Teisisõnu — haigekassa ei pea inimeste eest otsustama, kui seda võib teha inimene ise.

Kuna kogutavat raha peab olema võimalik kohe ka kasutama hakata, siis kasumi teenimise eesmärkidel investeeringute tegemiseks neid summasid kasutada ei saa. Eesmärgiks on pigem rahaturu riskide vältimine ja kogutud raha säilimine.

Millised võiksid olla uue, isiklike raviarvete süsteemi mõjud? Peamiseks tuleks pidada asjaolu, et tervishoiu olemasoleva rahastamise süsteemi anonüümsus väheneb.

Nii on inimene rahastamisega tugevamini seotud ning tal on rohkem põhjust teada, mida oma tervise heaks ette võtta.

Ühtlasi on võimalik aidata oma pereliikmetel kiiremini raviteenuseid saada, suurendades seeläbi kogukondlikku solidaar-sust. Eriti tähtis on see probleemsete teenuste, näiteks hooldusravi puhul.

Kui väiksemahuliste tervishoiuteenuste eest saaks tasuda raviarvete vahendusel, aitaks see vähendada haigekassa koormust ning haigekassa saaks keskenduda raskemate ja kallimate tervishoiuteenuste tasumise korraldamisele.

Arvutused näitavad, et uue süsteemi rakendamine toob tervishoiuteenuste finantseerimise süsteemi raha juurde. Ühelt poolt suurendab see kindlasti meie tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkust.

Teisalt ei mõjuta selline isikustatud raha juurdetoomine mitte ainult teenuste kättesaadavust, vaid otseselt ka nende kvaliteeti, seda eeskätt meedikute ja patsientide isiklikuma ning selgema suhte tõttu.

Praegu väljatöötatav e-tervise süsteem muutub tulevikus üha rohkem patsiendikeskseks ning kujuneb arusaam, et kaasaegne infosüsteem peab aitama esmajärjekorras inimesi, võimaldades neil mõista ja teada, mis nende tervisega toimub.

Terviseandmete omanikuks ei ole sisuliselt ju mingi sihtasutus ega tervishoiuteenuste osutajad, vaid inimesed ise.

Eeldatavalt tekivad juba lähitulevikus e-andmete kõrvale sellised programmid, mis aitavad inimesel hinnata oma tervise olukorda, sealhulgas sisaldavad ka soovitusi isiklike otsuste tegemiseks: mida peaks tegema, kuhu pöörduma ja miks.

Ühendades inimeste terviseinfo ja rahalised võimalused, saame lõpptulemusena kujundada tõelise tervisekonto. Natuke spekuleerides võiks kokkuvõtlikult öelda, et inimene on omandamas oma tervist.

Samas võib öelda ka seda, et kui inimene haldab tervise nimel nii oma terviseinfot kui rahavaru, suureneb nii tema isiku- kui ka kodanikuvabadus.

Tervis kuulus riigile

Nõukogude ajal toimis tervishoiusüsteem vastavalt tollasele ideoloogiale ja inimene kuulus koos oma tervisega riigile.

Praktikas väljendus see nii, et raha tervishoiusüsteemi toimimiseks eraldati riigieelarvest ja selle jagamist korraldas tervishoiuministeerium.

Ka kõik meditsiiniasutused kuulusid riigile. Kuna neid oli palju ja raha vähe, siis kvaliteetsete teenuste osutamine oli kas raske või peaaegu võimatu.

Ühtse keskse juhtimise tõttu polnud nii liiduvabariikide tervishoiuministeeriumidel kui ka raviasutustel motivatsiooni oma tööd tõhustada.

Nõukogude aja lõpus algasid laiapõhjalised arutelud tervishoiusüsteemi toimimise põhimõtete ümber. Kui suur liitriik lagunes ja tekkisid võimalused eraldi riikide ülesehitamiseks, muutus ka sellekohaste vastuste leidmine eluliselt tähtsaks.

Arutelude põhjal tekkis veendumus, et rahastamissüsteem peaks olema jätkusuutlik, stabiilne ja läbipaistev, sõltudes võimalikult vähe riigieelarvest.

Oluliseks peeti ka võimalust süvendada inimestes arusaama, et tervisel on reaalne hind ning hea elukvaliteedi saavutamise nimel tuleb teha pikaajalisi investeeringuid.

Kujunes ka kindel seisukoht, et tervishoidu puudutavad taktikalised otsused peavad võimaluse korral olema päevapoliitikast sõltumatud — pole tähtis, kes on parajasti opositsioonis ja kes koalitsioonis.

Ravikindlustuse käivitamine 1992. aastal oli uue ideoloogia kujundamisel heaks endeks. Mõne aasta pärast hakkaski ravikindlustus stabiilselt toimima ning saavutati tasakaal nõudmiste ja võimaluste vahel. Tervishoius juurdusid oskused lugeda raha, sõnastada vajadusi ning teha plaanipärast tööd.

Aga praeguseks on esialgsed väärtused laiali hajunud. Teisalt — oleme sattunud haruldasse olukorda, kus on võimalik kehtivaid arusaamu muuta.

Samuti kujundada meie tervishoius uued paradigmad, mille keskmes on inimene — aga mitte loosungitega, vaid koos teadmiste ja reaalse rahaga. See võikski saada XXI sajandi põhisuunaks.

Georg Männik on osalenud Eesti sotsiaalkindlustuse, ravikindlustuse ja pensionikindlustuse süsteemide väljatöötamisel ning töötanud sotsiaaleksperdina Rumeenias, Gruusias ja mujal.