Igaüks ei tohi lemmiklooma võtta
Suhtumine abitutesse ja sõltuvatesse peegeldab meie kultuuri või kultuurituse tegelikku taset. Kui vaadata (lemmik)loomade kohtlemist, siis on märgata süvenevat lõhet hoolivuse ja julmuse vahel. Enamik meist näikse oma hoolealustest hoolivat. Seevastu on mõne inimese teod ja tegematajätmised olnud lausa jälestusväärsed.
Tänu Eesti Loomakaitse Seltsi (ELS) aktiivsele tegevusele ja ajakirjanduse loomasõbralikumale hoiakule on avalikkusesse jõudnud palju võikaid lugusid õnnetutest loomadest ja julmadest inimestest. Negatiivsest äärmusest meenub Harjumaal elav naine, kes jättis oma koera pikka ja piinarikkasse näljasurma agooniasse. Üks Pärnu mees aga sidus õnnetu looma kohaliku kaubamaja prügikasti külge ja lahkus. Kahjuks võib seesuguseid näiteid tuua hulgaliselt.
Julmus ületab piire
Senised loomapiinamise juhtumid on näidanud, et Eestis on loomad sadistide ja vastutustundetute ullikeste ees peaaegu kaitsetud. Kehtiv loomakaitseseadus on pealiskaudne, elukauge ja karistused leebed. Näiteks määras kohus eelmainitud naisele vaid mõne tunni ühiskondlikult kasulikku tööd. Ent Riigikogu maaelukomisjon ei välistanud, et lemmikloomade pidamise seaduses on oodata muudatusi.
Seni tuleb läbi ajada põllumajandusministri 2008. aastast pärineva määrusega nr 76, mis jõustus alanud aastast ja mõnevõrra reguleerib lemmikloomapidamise nõudeid. Näiteks peab ketikoera liikumisruum olema vähemalt 40 ruutmeetrit. Koera kaelarihm ei tohi olla metallist ega poov, looma liikumisruum aga peab olema varustatud sadevee äravoolu võimalusega. Osade inimeste julmus, rumalus ja vastutustundetus on kõige äärmuslikumaid piire sedavõrd ületanud, et tuleks tõsiselt kaaluda lemmiklooma pidamise õiguse mõningast piiramist. Mööndusi võiks teha talupidajaile, kelle valvekoer liigub avaral taraga piiratud maa-alal. Vale oleks seostada piiranguid demokraatia või inimõiguste kärpimisega. Lemmiklooma pidamine pole ju seotud inimeste eluliste esmavajadustega.
Kindlasti oleks loomadel tohutult kasu, kui nende tulevane hooldaja oleks kindel ja kontrollitud isik, kelle sobivus looma hooldajana ei ärata kahtlusi. Loomapidamise lubasid võiks väljastada kohalike omavalitsuste juurde loodud komisjonid.
Paljunemise kontroll
Lemmikloomadel tohiksid lasta paljuneda ainult teatud organisatsioonid, steriliseerimine peaks aga olema kohustuslik. Kellel selleks raha puudub, võiks omavalitsustelt erandkorras taotleda operatsiooni rahastamist. Majanduslikult vähemkindlustatutele tuleks lemmikloomade pidamise loa andmisel põhjalikult kaaluda, kui suur on tõenäosus, et loomale tagatakse kehvade tingimuste kiuste hea hoolitsus.
Kindlasti pole lemmikloomal kohta alaliste töötute perekonnas, kus inimesed ei tule toime endagi elu korraldamisega. Samas ei saa pelgalt majandusliku olukorra põhjal teha liiga üldistavaid hinnanguid ega langetada nende põhjal otsuseid. Elu on näidanud, et ka rikkurid võivad oma lemmikut näljutada ja halvasti kohelda. Looma võtmine ei tohi olla juhuslik uitmõte, nagu see praegu kahjuks liiga sageli on, vaid põhjalikult kaalutletud otsus.
Uus lemmikloomaseadus õigustaks end vaid sellisel juhul, kui see teeb lõpu praeguseks kontrolli alt väljunud paljunemisele. Liiga arvukalt on neid õnnetuid olevusi, kes praegu halastust ja elamisväärset elu ootavad. Paljud neist ootavad asjatult, sest Eesti on lemmikloomadest üle küllastunud ja oma mõju avaldab ka majanduskriis.
Loomade arvu omaalgatuslik suurendamine peaks uues seaduses kaasa tooma vähemalt kopsaka trahvi. Kõigilt loomakaitseseaduse rikkujailt tuleks loomapidamise luba jäädavalt ära võtta ning seaduste täitmise üle tuleb tõhustada kontrolli. Arenenud riikidest vaesem olla pole kaugeltki nii häbiväärne kui olla neist julmem, hoolimatum ja rumalam. Taolist hüljatud lemmikloomade uputust nagu meil, ei tunta Skandinaavias ja paljudes Lääne-Euroopa riikides. Selles osas peaksime tõesti Läänest eeskuju võtma.
Eero Laidre on kolumnist