Ilukirurgia või uus sisu
Sel sügisel kõlas väide eriti valjult, kui Sotsiaaldemokraatliku Erakonna etteotsa astus Sven Mikser. Tegelikult on põlvkonnavahetus käinud juba mõnda aega, kuid teisel tasandil.
Eestis valitseb ikka 10–15 aastat vana arusaam, nagu oleks erakond tema esimehe oma. Enamiku erakondadega on küll nii, et esimehe nägu isegi võidakse olla, kuid tema oma kindlasti mitte.
Reformierakond on Reformierakond ka Siim Kallaseta. Isamaaliidust on saanud üks osa IRList ja Mart Laari erakonnaks ei pea seda enam keegi.
Pioneerid ahjusuu ees
SDE või tema eelkäija Mõõdukate kuvand pole kunagi olnud kuigi tihedalt seotud esimehe mainega ning Rahvaliidus on juba mitu inimest ebaõnnestunult Villu Reiljani mantlit selga passitanud.
Vaid Keskerakond püsib ikka mudelis, kus esimees on A ja O ning teised äärmisel juhul väikesed x, y ja z.
Järelikult peab olema veel keegi, kes erakonda ja selle kuvandit ning sisu veab. Just nõnda, nagu eraettevõtetes on nõukogu esimehe kõrval tegevjuht, on asjad seatud ka erakondades. Igapäevast tööd korraldab peasekretär ja just nendest on alustatud erakondade tänapäevastamist.
Erakondade kontoritesse pilku heites näeme, et kuuest Riigikogus olevast erakonnast ainult ühel, rohelistel, on peasekretär vanem kui 40aastane. Teiste sünniaasta jääb vahemikku 1974–1983.
Kõige vanem peasekretär on 36- ja kõige noorem 27aastane. Viimasena lisandus ritta Rahvaliidu peasekretär Taavi Pirk, 1979. aastal sündinud mees.
Pealtnäha ei pruugi olla erilist vahet, millal on keegi ilmale tulnud. Pigem paistab hall juus etemgi olevat, sest elukogemus tuleb aastatega ja seda koolis ei õpi. Tegelikult ei aita vähemalt peasekretäri kohal hallpea austamine ega kulupea kummardamine erakonda edasi. Põhjuseid on mitu.
Parlamendiparteide puhul ei ole enam võimalik teha särke tekstiga “Kommaritest peasekretärid ahju!”, sest puht vanuseliselt pole ükski neist saanud kommunistlikku parteisse kuuluda. Isegi kui keegi neist oleks seda mingil veidral põhjusel soovinud, siis sünniaasta ei luba.
Rahvaliku ärkamise ajal kaheksakümnendate aastate teisel poolel olid kõige vanemad neist teismelised ning sel ajal ei trüginud isegi komsomoli, saati veel komparteisse, ükski terve mõistuse juures olev eestlane.
Seega on kõige hullemal juhul tegemist endiste pioneeridega, kuid särk “Pioneerid ahju!” enam ei toimiks. Sellesse organisatsiooni sunniviisiliselt kuulujaid oli lihtsalt liiga palju.
Teine põhjus on tunnetuslik. Kolme- ja neljakümne eluaasta vahel toimetajatel on olemas mingi kogus elukogemust. Ega ma muud saakski väita, olles
ise sama vana kui SDE ning IRLi peasekretär ja aasta vanem kui Reformierakonna oma.
Kuid lisaks on vaja veel natuke uljust. Erakonda ehitades ja arendades on vaja riskimisjulgust, mida elukogemus kipub õhemaks hööveldama. Siin on kolmekümne- ning viiekümneaastaste vahe.
Peasekretär peab küll julgema teha, kuid peab ka teadma, miks ja mida ta teeb ning mis on selle võimalikud tagajärjed. See ongi kahekümne- ja kolmekümneaastaste vahe ning uljas eas peasekretär on Eestis praegu vaid erakonnal, kus esimees ise määrab ja otsustab palju üle tema pea.
Erakonna kärssav maine
Kolmas põhjus on sisuline. Lisaks nooremas keskeas olemisele on praegusel peasekretäride põlvkonnal veel üks ühisomadus. Hoolimata oma suhtelisest noorusest on nad kõik olnud päris pikalt erakonnaliikmed.
IRLi peasekretär Ken-Marti Vaher on kõige staažikamana poliitikas olnud 1992. aastast, reformierakondlane Kristen Michal 1996., rahvaliitlane Taavi Pirk 2000. ja sots Kalvi Kõva ning keskerakondlane Priit Toobal 2001. aastast alates.
Seega igaüks vähemalt üheksa aastat, mis on üsna pikk aeg. Lisaks pikale on see ka hädavajalik aeg.
Peasekretär on see, kes peab organisatsiooni töös hoidma — või tööle panema, kui ta eelkäija on ametis mannetu olnud –, korraldama valimiskampaaniaid, leidma rahastajaid, süstima erakonnaliikmetesse usku jne.
Seda kõike ei saa teha, kui ei tunta organisatsiooni ja Eesti poliitika toimimisloogikat. Kõige lihtsamini saab sellest aru, kui vaadata Rahvaliidu endiste juhtide mõnekuist tähelendu. Sära oli palju, kuid tossu veel rohkem.
Üheaegselt kärssasid nii erakonna maine avalikkuse silmis kui ka suhted organisatsiooni sees. Tagantjärele tarkus on täppisteadus, kuid midagi muud polnud ka oodata, kui nii esimees kui ka peasekretär kõrvalt sisse toodi ning maakonnaühendustes enam absoluutselt aru ei saadud, mis peakorteris toimub.
Nüüd ongi huvitav näha, kas uus esimees ja uus, Eesti praegusesse poliitilisse mudelisse sobiv peasekretär suudavad Rahvaliidule uue hingamise tuua. Paljast lauvärvi vahetusest või näonaha pingutamisest enam ei piisa, vaja on uut sisu.
Esmaspäeval kuulutas president Riigikogu valimised välja, nii et märtsikuu esimesel pühapäeval näeme, kas Rahvaliit sai sisulise uuenemisega hakkama ning kas inimesed seda uskuma jäid.
