Ennast eliidiks pidav seltskond istub lukustatud tara taga, sest ei taha oma rahvaga koos olla. Ärimehed ja arendajad on jaanipäevaks sõitnud Hispaaniasse, Monacosse. Mis viga nautida teiste riikide korras infrastruktuuri, kui kodumaal erastatud-ärastatud maatükil vohab malts ning haigutavad tondi­lossid.

Viimasel ajal tuleb mulle ikka ja jälle meelde lause Juhan Smuuli teosest “Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol”, mis kõlab nii: “Muusika oigab ja soiub: ta toob mõtteid elu kaduvusest, armastuse õnnetusest, raha puudusest ja et täna õhtul võib veel peksagi saada.” See fraas on parim, et iseloomustada praegust hetke Maarjamaal.

Äsja said miljonid inimesed osa muinasjutulisest pulmapeost, kui kroonprintsess Victoria tavalise rootsi mehega paari pandi. See abielutseremoonia näitas maailmale Rootsi riigi ühtsust, tugevust ja vankumatust. Just tseremooniate kaudu süvendatakse igipõliseid traditsioone ning kantakse edasi kultuuriloolisi suundumusi.

Surmigav poliitika

Meie oleme oma riigi vabad kodanikud. Rahulolematud võiksid omandada kapitalismi, demokraatia, turumajanduse põhitõed, korralikult läbi lugeda Eesti Vabariigi põhiseaduse, kus selgub, et kodanikel ei ole üksnes õigused, vaid ka kohustused.

Kes on süüdi, kui inimene kaotab töö, ei suuda maksta kergemeelselt võetud pangalaenu,
naine petab, laps ei saa ülikooli sisse? Valitsus. Aga valitsusel
on prioriteedid kindlalt paika pandud ja inimeste hädakisale vaatamata oleme suuremate majanduslike katastroofide eest kaitstud.

Jätkusuutlik poliitika on surm­igav. Eesti kodanikest kuulub parteidesse 6%. Ma pole leidnud statistikat, mitu protsenti kodanikest on parteide ametlikud programmid läbi lugenud. Aga kriitikat, isegi labast sõimu parteide aadressil võib meediast leida iga päev.

Riigikogu valimised lähenevad. Kas tõesti eelistatakse jälle lehvivaid lokke, artiste, sportlasi ja teisi kenasid inimesi, samas kui vanade Euroopa kultuuririikide parlamentides istuvad enamasti juriidilise ja majandusalase kõrgharidusega spetsialistid.

Enamik kogenud ja aatelistest poliitikutest on võlavabad, au ja kiitus. Aga esimest korda rahvalt Riigikogu mandaadi saanud poliitikud, eriti nooremad, ägavad võlakoorma all. Kuulen juba vihaseid hääli sisistamas: ka president on võlgnik! Miks peab maksumaksja Härma talu üleval pidama?

Ma ei tea ühtegi teist riiki Euroopas, mille presidendil puudub väärikas residents väliskülaliste vastuvõtuks. Ütlete, et Kadriorg ju on. Kas olete seal käinud? Kadrioru loss on esinduslik, armas, kuid ahtake.

Tallinna kõrval lagunes aastaid Keila-Joa härrastemaja, mis on nüüd võõramaalastele maha müüdud. Tegin ettepaneku pöörduda rahva poole, koguda raha ja ehitada Eesti riigile väärikas esindusresidents. Mind naerdi välja – kahjuks piirdub kodanikualgatus metsa alt prahi korjamisega. Nii ei jäägi presidendil muud üle, kui külalisi oma talus võõrustada. Jätkuks kodanikel oidu vähemalt presidendi kõnedessegi süüvida. Aga võib-olla on võõrsil kasvanud, haritud presidendi mõttelend keskmisele kodanikule arusaamatu?

Kodumaa häbenemine

Vaimse eliidi hääl jääb meie riigis päev-päevalt nõrgemaks, ehkki tema missiooniks on inimesi harida ja kasvatada. Ainsat kultuurilehte Sirp loeb keskmiselt 5000 inimest. Kirjanik, kes seksist ei kirjuta, pole justkui midagi väärt.

Irisedes küsida “Kas me sellist riiki tahtsimegi?” on lihtsalt kohatu. Minu suureks hämminguks on noored inimesed välisriikides hakanud oma päritolumaad häbenema. Olin tahtmatult tunnistajaks, kui üks võõramaa härrasmees, tabanud noore daami võluva aktsendi, küsis, kust neiu pärit on. Noor daam ehmus pisut ja kogeles, et ühest Põhja-Euroopa riigist. Härrasmees oli aga käinud-näinud mees ja nentis, et siis olete küll eestlane. Mina muigasin, aga härra tõstis klaasi, sõnades: “Elagu Eesti! Ilus maa!”

Kas me ikka oleksime iseseisvad, kui Teise maailmasõja kaoses lahkunud vaimueliit oleks Ameerikas, Kanadas, Rootsis, Saksamaal, Austraalias ja mujal oma rahvust häbenenud? Siberisse küüditatud, ebainimlikes tingimustes elanud eestlased suutsid oma lastest inimesed kasvatada, neile eestikeelset haridust anda.

Piinlik on lugeda-kuulda 18aastase gümnasisti arutlust, et Eestis ei saa korralikku haridust, tuleb minna Euroopasse, Ameerikasse. Minge, kui papa rahakott seda lubab.

Maailmas pole raskemat tööd kui õppimine. Meie uhkelt kõlav bakalaureusekraad võrdub praegu tehnikumiharidusega. Kas bakalaureusest ka magister ja doktor saab, on iseküsimus.

Niikaua kui raha on vahend, mitte eesmärk, on inimene vaba ja õnnelik. Nii on tore mõelda, kuid statistika teeb ärevaks: 26% Eesti elanikest võitleb raskustega, et ots otsaga kokku tulla. Nende perede lapsed ei saa materiaalsetel põhjustel täisväärtuslikku haridust.

Kui palju andekaid inimesi seetõttu kaotsi läheb, ei tea keegi. On viimane aeg moodustada fonde ja ühinguid, et tagada võrdsed õppimisvõimalused. Balti aadlikud ju saatsid andekaid talulapsi oma kulu ja kirjadega Peterburi õppima.

Käsikäes altari ette

Üks häda on meil juba käes – Eesti mehe haridustase jääb naiste omale suuresti alla. Mis on selle tagajärg?

Esimene armastustuhin möödas, vaimsus ei seo, rääkida pole millestki, raha teenib ka vähem, mingu minema, arvab haritud naine. Nõrgem isakene hakkab jooma, end haletsema, otsib poomisnööri, läheb omasooliste manu.

Minu meelest on põlastusväärne nii ema kui isa, õpetaja kui õppejõud, kes ei oska poisist meest kasvatada. Väljaveninud kampsunis, rahapuudust kurtev koolidirektor, lipsuta vallavanem ja kottpükstes riigikogulane väärivad ainult kaastunnet.

Minu lemmikfilosoof Aristoteles tõdes juba 2000 aastat tagasi, et iga perekond moodustab osa riigist. Asjata ei kirjutanud ma käesoleva loo alguses Rootsi kroonprintsessi pulmadest. Terminid “elukaaslane, partner, tüdruksõber, poiss-sõber, saatja” jne tekitavad probleeme kõigis Euroopa ühiskonnateadlastes. Kes sotsiaalteaduste vastu rohkem huvi tunneb, teab, et nii Euroopa vaimueliit kui ka kirik ei väsi seaduslikku abielu väärtustamast.

Aga kuidas peab käituma õppealajuhataja, tabades väikese kurikaela järjekordselt sigaduselt? Noomib, saadab lapse päeviku järele ja ütleb: “Seekord tuleb isa kooli.” Vähimagi kasvatuseta armas poisslaps plaksutab ripsmeid ja küsib ilmsüütult: “Milline isa?” Ehmunud pedagoog küsib, palju sul neid on. Neli, vastab poiss, ja lisab: “Bioloogiline isa on mul ka.”

Prantsuse filosoof Rousseau tõestas, et inimese algset seisundit iseloomustavad loomulik vabadus ja võrdsus ning perekonnaelu võlu on parimaks vastumürgiks moraalilangusele. Niisiis, käest kinni ja altari ette nagu Victoria ja Daniel.