Imbi Paju: Berliinist Eestile mõeldes
Vahel põhjendatakse koguni, et juudid sunnivad sakslasi oma minevikuga tegelema. Nüüd siin Berliinis oma uut romaani kirjutades astun igal hommikul oma sõpradelt selleks puhuks ajutiselt kasutada saadud korterist tänavale, mille teeplaatide vahele on paigutatud kolm kuldset n-ö komistuskivi nende juutide nimedega, kes sellest linnaosast koonduslaagrisse hukkamisele viidi...
Koleduste muuseum
Berliini avalik ruum on täis meeldetuletusi ajast, kui võitis inimkonna pime pool; kus geenitehnoloogia rakendati inimsusevastaseks tegevuseks; ülesõhutatud võõraviha muutus veresaunaks; eutanaasiat peeti sotsiaalsete probleemide lahendamise vahendiks; psühholoogia muutus mingiks kahtlaseks teaduseks; lasteraamatutes võrreldi üht rahvust kärbseseenega ja teles rottidega; homod olid ohuks rahvuse elujõule, jne.
Usk jumalasse muutus selles riigis usuks rahvussotsialismi, millega liitusid ka paljud kirikuõpetajad.
Selle kõige vastu aitas lõpuks nn lebensborn ehk okupeeritud alade aaria tõule vastavate naiste viljastamine aaria sõduritega ja nende laste paigutamine natside perekondadesse.
Paar aastat tagasi ehitati endise gestaapo peakorteri asukohale muuseum, kus kõike seda, mis Natsi-Saksamaaga juhtus, analüüsitakse.
Gestaapole panid 1933. aastal aluse Esimese maailmasõja aja kurjuses sündinud või sel ajal lapsed olnud noored akadeemiliselt haritud mehed. See, mis nende kasvatuses puudu jäi, oli emotsionaalne haridus ehk oskus tunda kaasa ning mõista iseenda sees ja enda ümber toimuvaid psühholoogilisi protsesse. Probleemidest rääkimist peeti halamiseks, nõrkuseks, probleemides oli süüdi keegi teine, keegi, kes ohustas nende inimeste kasvatusega kaasnenud kalestunud tõekspidamisi inimelu väärtusest.
Saksa kirjanik Friedrich Rex, kes saadeti koonduslaagrisse, kirjutab oma raamatus ”Masendunud mehe päevik” („Diary of Man in Despair”), et natside võimuletulekuga kadus kõigepealt ära huumor, ning terrori ja viha külvava propaganda käigus kalestus inimeste hing.
Kunagi ütles soomerootsi psühhoanalüütik Mikael Enckell, et see, mis sai alguse 1933. aasta Saksamaal ja levis sealt ka mujale, ongi kollektiivne haigus, millesse võivad nakatuda kõik, kui inimeste tundemaailm kalestub ja nad ei oska oma probleeme sõnastada või selle sõnastamist peetakse naiselikuks nõrkuseks. Ja kui lahenduseks on vägivald, sõda, häving.
Kuid vaatamata sellele, et Saksamaa käib jälle oma kurba ja piinlikku minevikku läbi, läheb neil majanduslikult paremini kui teistel – inimeste turvalisus on tagatud, toiduhinnad poodides on madalad, rahvas on viisakas ning sõbralik...
Mis kõige olulisem – sa tunnetad, et riik on inimese jaoks, mitte vastupidi.
Niisiis, seal olles mõtlen ma paratamatult oma Eestis elavatele tuttavatele, kel on väikesed lapsed, ka nende peale, kel on vanad vanemad.
Mõtlen Soomaa rahva peale, kes loob Eestile maailmas rohelist mainet, mõtlen Sänna mõisa noorte inimeste peale, kes on teinud oma kodukohast vaimse toreda koha, mõtlen Kõue mõisa peale, kuhu sõidavad kokku maailmas tunnustatud ja tuntud kunstnikud, et siin oma loomingut tutvustada, mõtlen ka oma kodurahva peale Võtikveres, kellega koos igal aastal augustikuus vanas mõisapargis raamatuküla päeva peame.
Tundub, et edukas olemiseks on Eestil justkui kõik olemas – vabadus, haruldane loodus ja omanäoline kultuur, targad ja edukad ning maailma asjades väga hästi orienteeruvad noored ning vanaemad-vanaisad, kes on hoidnud elus selliseid traditsioone, millele võiks toetuda homne päev. Aga sellest kõigest siiski ei piisa, arenguks oleks vaja ka poliitilist tahet ja oskust meie ühiseid väärtusi tunnetada.
Kui aga eemal olles jälgida Eesti ajakirjandust, on tekkinud tunne, et poliitilisel maastikul meeldib meestele mängida kodusõda. Selle tõdemusega jõuangi tagasi 1933. aastasse. Miks? Sest avalikus ruumis esile kerkinud sõnavõtud annavad sageli signaali, et ühiskonnas valitseb ohtlik suhtluskriis: inimesi vastandatakse, õhutatakse madalat kadedust, ei taheta vaadata oma elu suurelt. Seda kõike sisaldab ka kollektiivse vägivalla dünaamika.
Mõttetud kahtlused
Tundub, et see, mille nimel tegutsetakse – Eesti riigi hoidmine, tema hea käekäik –, on ununenud sootuks. Võimu saab see, kes teeb üllatavamaid avaldusi, et tekitada konkurendi suhtes eelarvamusi ja kahtlusi.
Kui sellised arutud poliitmängud jätkuvad, võib see viia kaoseni. Siis ei aita enam seegi, kui õnnestubki leida süüdlane mõne partei seest ning ta meelevaldselt patuoinaks tembeldada. Selline sümboolne kurja juure hävitamine ei aita veel tervel ühiskonnal vabaneda halvast.
