Meie senised poliitilised püüded

Viimased kaks aastakümmet on möödunud oma jõukuse kasvatamise soovi all. Vaikimisi on juba aastaid Eestis kehtinud nn ühiskondlik kokkulepe, et peame midagi ette võtma oma majandusliku mahajäämuse leevendamiseks. Selliselt on häälestatud enamus avalikust haldusaparaadist ja meie poliitilised jõud. Sellest tulenevalt on rahvas määranud ka eliidi – need on ettevõtjad ja neid toetavad poliitikud.

Majanduslik areng eeldab omakorda vastavat poliitilist häälestust ning see on aastaid andnud ühiskonna toetuse liberaalsematele paremerakondadele.

Selline asjade areng on toonud Eestile ka jõukuse kasvu. Kombinatsioon “nähtamatust käest”, riigi passiivsest rollist majanduslike jõudude kujunemisel koos Euroopa toetustega, mis moodustavad juba viiendiku Eesti riigi eelarvest, on loonud ettevõtjasõbraliku kasvukeskkonna ja seni edugi toonud. Kas ka edaspidi?

Eesti probleem on selles, et samal ajal pole selgelt välja arenenud rahvuslikku omakultuuri, vabasid kunste ja vaimuelu huve mõistvat ning püüdlusi edendavat poliitikat. Pigem vastupidi, poliitiline kultuur võtab malli Brüsselist, ärikultuur joondub riigihangete, eurotoetuste ja Skandinaavia majanduse tellimuste järgi.

Selle tõttu iseloomustab tänapäeval Eestist välja rändava noore eestlase vaatepunkti maailmale tihtipeale nõrk rahvuslik eneseteadvus ja ajalooline mälu, oma kultuuriloo pinnapealne tundmine ning samal ajal maailma vaatamine läbi liberaalsete väärtuste: edukultus, enesekesksus, omand, jõukus, ühiskondlik tunnustus, kõrge lend karjääriredelil. Euroopa kultuurist on üle võetud pigem värviline moodne kest kui vaimne sisemine hõõgumine. Selle tagajärjel eestluse ja tema kultuurilise identiteedi piirjooned hägus­tuvad kiiresti, see toimub juba.

Samal ajal kui Eesti riik ja majandus kiirelt globaliseerub, puudub ühiskonnas selge arusaam, millise arengutee me väikerahvana oleme valinud. Kas oleme seda ikka teinud sama targalt nagu näiteks jaapanlased, kes lääne tsivilisatsiooni omaks võttes valisid teadlikult selle, mis neile sobiv, ja hoidsid alal selle, mis kodune ja väärtuslik.

Haritlased kõrvale tõugatud

Enamik haritlasi on poliitikutes pettunud ja hoiab omaette.

Samas laiem vaade ühiskonna arengu sõlmküsimustele käib igapäevapoliitika tegijaile selgelt üle jõu. Küsimustele vastamiseks vajab poliitiline ladvik hädasti haritlaste ja kirjanike tuge, kuid paistab, et need sillad on jäädavalt põletatud.

Eesti vaimu üle okupatsiooniaastate kandnud kirjameeste ja haritlaskonna vanem põlvkond tunneb, et nad on ukse taha tõstetud. Valitsemise ja võimu küsimustega tegelevatel erakondadel pole aega, et süveneda eestluse vaimse pärandi ja kultuurielu põhiküsimustesse ning nad ei paku haritlaskonnale dialoogivõimalust. Sestap on kirjameeste rusikasse tõmbunud käsi poliitikutele terekäe ulatamiseks hetkel liialt sügavale tasku põhja surutud.