Liia Hänni tundub vastavat aga neile kõigile kolmele määratlusele. Võib-olla just seetõttu oli tema portreed hea ja kerge vaadata.

Et poleks higi lõhna

Püüdmata mitmete varasemate portreede tegijatele midagi ette heita, tuleb siiski tõdeda, et nii mõndagi saadet iseloomustab punnitamine: see on ju huvitav inimene, ta peab ka huvitavalt rääkima ja temast peavad teised huvitavalt kõnelema!

Aga see pole nii lihtne. Punnitamise mekk jääb saatele tavaliselt juurde. Ning kerge higi lõhn. Lisaks nõutus: kas see siis oligi täht?

Meelis Kompus oskas pühapäevase “Tähelaeva” saate teistpidi pöörata.

Kunagine tähetark ja hilisem Eesti omandisuhete korraldaja Liia Hänni rääkis ja rääkis. Ning mida rohkem ta rääkis, seda enam varises tähetolm ja selle tagant astus välja inimene.

“Tema inimlik kõrgus!” oleks võinud öelda Oskar Lutsu apteeker.

“Kas te avastasite täheteadlasena midagi suurt?” uuris saatejuht.

“Kui te mõtlete tähte, siis mitte,” vastas Hänni.

Sellega oleks pidanud kõik öeldud olema. Aga ei olnud.

Meelis Kompus oleks pidanud nüüd küsima: “Kas teil on kahju ka, et ükski täht ei kanna teie nime?”

Aga Kompus ei küsinud. Sest Hänni ilmes peegeldus kaasaelamine. Tahtmine, et elu ei elataks millegi vähema ega rohkema kui elu enda pärast.

Imelik küll, kui kergesti me märkame tähte, kes kaamera ees, kintsud väljakutsuvalt katmata, laulab mõne laulu. Ja kui vähe märkame tähti, kelle mõtted ja töö on muutnud elu.

Veel vähem oskame märgata, et see muutja võib oma tehtud tegude pärast olla jätkuvalt murelik. Mida Liia Hänni oma aastatetagusest reformiministri ajast rääkides kahtlemata oli.

“Kohusetundlikud inimesed ongi murelikud,” käristas omaaegne peaminister Andres Tarand, aga sellest selgituseks kindlasti ei piisanud.

Hänni tööks polnud ju ei rohkemat ega vähemat kui inimeste saatuse määramine.

Jah, üldises plaanis oli omandisuhete muutumine lihtne, selge ja läbipaistev, aga tegelikkus näitas muud.

Ühtedelt võeti see, mida nad olid harjunud omaks pidama. Teised ei saanud tagasi seda, mida nad lugesid mõtteis enda omaks. Ning õiglaseks.

Miks? Vaevalt me lõplikku vastust saame. Liiga palju on huvitatuid, et tõde tõusmata ja vale vajumata jääks.

Küll saime me “Tähelaevast” teada, et Liia Hännit vaevavad need saamised ja saamata jäämised endistviisi. “Ma ei osanud arvata, et seadusi ei täideta,” lausus ta. Ning lubas ka end selle lausega liigitada nn heausksete sekka.

Endaks jäämise ime

Kui iga telesaate puhul kehtiks nõue, et sellest peaks olema midagi õppida, mida võiksime õppida Liia Hännilt?

Esiteks: tüdrukuna lakaluugil tähtede vaatamine võib sind Tõraverre astronoomiks viia.

Teiseks: astronoomist võib ühel päeval saada poliitik, poliitikust koduperenaine, koduperenaisest aga e-inimene, kes sel teel jõuab ka Eesti aasta missiooniinimese auni.

Kolmandaks: aasta missiooniinimene võib muretseda, et peenrad õigel ajal tehtud ning seemned maha külvatud saaksid.

Neljandaks: lauskmaa tüdruk võib saada nii heaks suusatajaks, et teda uusi nõlvu proovima saadetakse.

Viiendaks: kõige selle järel ja kõrval võivad su silmad ikka särada.