Iris Pettai: Nendele saab loota
Eesti on suurte demograafiliste muudatuste lävel. Rahvastiku arvukus väheneb lähema neljakümne aasta jooksul ca 7% võrra ja üsna pea oleme silmitsi terava tööjõupuudusega. Rahvastiku vähenemine toimub põhiliselt tööealiste inimeste arvelt ning 20 aasta pärast elab Eurostati prognooside kohaselt Eestis üle 100 000 tööealise inimese vähem.
Viimase 40 aasta jooksul on Eestis kahekordistunud 85+ elanike osakaal. Demograafide hinnangul ootab 50–60aastaseid ees veel keskmiselt 25–32 eluaastat.
Pessimistid ja optimistid
Vananemise teema arutlustes võib kohata kaht vastandlikku suhtumist. Levinum neist on pessimistlik, mille kohaselt jõuab Eesti kohe-kohe väga ebasoodsasse demograafilisse olukorda – on arvukalt vanainimesi, nende kõrval väike osa noori ja ka keskealisi, kes ei tea, kuidas ära toita ning katta eakaid, kelle pensionipõlv aina pikeneb ja pikeneb.
Pessimistide vaatenurgast on eakad valdavalt haiged, abitud ja mittevajalikud, nooremale põlvkonnale suureks koormaks (pensionid, tervishoid) ja midagi tagasi ei anna. Ainsaks väljapääsuks peavad pessimistid noorte immigrantide Eestisse toomist, nood leevendaks tööjõupuudust ja aitaks ülal pidada suurearvulist pensionäride armeed.
Pessimistidele vastanduvad optimistid, kelle hinnangul on inimeste pikem eluiga suurepärane arengusaavutus. Mingit ebasoodsat demograafilist olukorda pole tulemas.
Inimesed elavad küll kauem, kuid vanemaealisi ei saa käsitleda ühtse massina ning nii kuuluvad 60- ja 90aastane eri põlvkondadesse.
Paljud 60–75aastased on terved, füüsiliselt tugevad, hea haridusliku ettevalmistusega. Formaalselt kantakse need inimesed küll vanurite hulka, kuid oma tervisliku seisundi, teadmistepagasi, oskuste ja suutlikkuse poolest saavad nad jätkata professionaalset tegevust, on targad ja kogenud ning neis peitub võimas potentsiaal ühiskonna arendamiseks.
Optimistide arvates on eakas tööjõud päästerõngas, mis aitab ära hoida riigi majanduslangust. Ka on optimistid seisukohal, et kasvav eluiga ja parem tervis tähendab, et elanikkond vananeb aeglasemalt ning et selle koormus ühiskonnale ei kujune nii suureks, kui seni arvati.
Optimistlik vaatenurk on mujal maailmas üsnagi levinud ja paljud riigid panustavad juba praegu vanemaealistele, leevendades sel kombel süvenevat töökäte nappust ja survet sotsiaalsüsteemidele. Nii on näiteks USA tööjõus üle 65- ja üle 75aastased kõige kiiremini kasvav vanusegrupp ning nn generatsioon U (generation unretired) annab 2016. aastani 93% sealse tööturu kasvust.
Vanemaealiste töökarjääri pikendamise osas oleks Eestil palju õppida Soomelt. Jyväskylä ülikooli professor Juhani Ilmarinen, kes on pikka aega uurinud vanemaealiste töövõimet Soomes, aga ka teistes riikides, on seisukohal, et enamikul vanemaealistest töötajatest on hea tervis ja piisav füüsiline võimekus.
Ilmarineni väitel kasvavad vananedes vaimsed võimed. Näiteks paranevad vanusega strateegiline mõtlemine, nupukus, hoolivus, elutarkus, arutlus- ja ratsionaliseerimisvõime, oma elu juhtimine, terviklik taju ja keeleoskus. Peale selle on vanemaealised oma tööle rohkem pühendunud ja kohusetundlikumad, tööandjale lojaalsemad ning puuduvad töölt vähem kui teised vanuserühmad.
Paraku Eesti tööturul vanemaealisi päästerõngana veel ei kohelda. Vanusesse 50+ jõudnud inimestel on tihti vägagi keeruline leida tasuvat ja erialale vastavat tööd. Ta tajub vanusesurvet (ühiskonna negatiivset suhtumist), sest on jõudnud vanuserühma, keda ei hinnata enam töövõimeliseks ja väärtuslikuks, kellesse ei peeta vajalikuks investeerida (näiteks täiendushariduse näol), kellele on karjäärivõimalused tööl lõppenud.
Möödunud aastal oli Eesti Euroopa Liidus vanemaealiste tööhõivelt kõrgel neljandal kohal pärast Rootsit, Taanit ja Hollandit. Aga vanemaealiste pikemaks töökarjääriks on meil seni ikkagi väga vähe seni tehtud. Eurostati andmetel osales 2010. aastal 55–74aastastest vaid 3% aasta jooksul täiendus- või ümberõppes.
Asjaga tuleb tegelda
Põhjalikke ümberkorraldusi vajab tööelu tervikuna, et ennetada vanemaealiste varajast tööturult lahkumist ja pikendada nende tööalase aktiivsuse perioodi.
2012. aastal tehtud uuringu andmetel ei ole 82% tööandjatest hinnanud ettevõttes riske, mis kaasnevad sellega, et ühel päeval ei ole enam nooremaealisi töötajaid või on töötajad enamuses vanemaealised. Ka kasutavad vaid väga vähesed ettevõtted Eestis spetsiaalselt vanemaealiste töötajate hõives püsimisele suunatud meetmeid. Tööandjatel tuleks rakendada tööaja paindlikkust toetavaid meetmeid nagu osaajatöö ja keskmisest lühemad tööpäevad.
Igale vanemaealisele peaks saama enesestmõistetavaks, et ta on oodatud ümber- ja täiendusõppesse ning ka kõrgkooli (mitte ainult väärikate või kolmanda nooruse ülikoolis). Vanemaealisel töötajal on noortega võrdväärne õigus uuele elukutsele, karjäärile, väärikale tööle.
