Ivar Soopan: Hirmu õhutamisel on tagajärjed
Vestluskaaslane ei soovinud oma firma nime avalikustada. Kuigi ta tunneb ettevõttes töötavate pagulaste üle uhkust, sest nad on head töölised, kangastusid tema silme ette mootorratturite hordid. Aga mis siis, kui hakatakse ainuüksi sellepärast, et ta usaldab pagulasest töötajat, tema tooteid ja firmat boikoteerima? Ühel päeval saabuvad mürisevad mootorrattad ja blokeerivad firma värava…
See firma ei ole palganud pagulasi meie inimeste arvel, sest otsis Eestist töötajaid, kuid ei leidnud. “Võõrad” osutusid aga headeks ja hoolsateks töötajateks.
Pagulaste töökust kinnitas ka Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse juht Jana Selesneva. “Mina ei saa küll öelda, et meil on siin inimesed, kes ei taha mitte midagi teha ja naudivad mitte midagi tegemist,” ütles ta. “Käivad kogu aeg küsimas, kas on tulnud tööpakkumisi, kas on võimalik tööle minna. Ja miks me peaksime ütlema, et ei, sa ei või end ise elatada. See (enda elatamine – I. S.) on täiesti mõistlik! Praegu on küll tööandjailt hästi positiivne tagasiside.”
See, kui varjupaigataotleja ja pagulane ise raha teenib, võimaldab tal Vao keskusest ära kolida ning endale korter üürida. Tööd leides pole ta enam riigi ülalpeetav.
Pagulaste vastaste üks argumente on: istuvad siin meie kulul, aga meie abivajajatele ei saa piisavalt suuri toetusi maksta.
Kui pagulane töötab, ei kuluta ta riigi raha ja ei istu kellegi kukil. Vastupidi – ta maksab makse ja oma väikese panusega aitab hoopis Eesti abivajajatele toetusi maksta.
Konks on aga selles, et mida rohkem hirmu õhutatakse, seda vähem julgevad Eesti ettevõtjad pagulasi tööle võtta. Tagajärg on see, et nad ei saa omaette elamist üürida, ei integreeru, õpivad vähem eesti keelt, tekib käegalöömistunne.
Kas see on eesmärk?
