Ivar Soopan: Kui e-mugavus = ebamugavus
Sel nädalal on kaardimaksed olnud mitmel päeval häiritud. Omamata pikka statistikat on keeruline öelda, kas see on olnud kõige kaardimaksevabam nädal Eesti e-eduloos, aga üks probleemirohkemaid kindlasti. See oli hea õppetund – mõningane summa sularaha tagataskus ei teeks paha, et mugavuseks loodud süsteemi õhkulendamine ei muutuks hoopiski e-mugavuseks (loe: ebamugavuseks).
Kauplustes jättis osa inimesi kaubakorvid keset müügisaali ja astus minema. Seda võib nimetada mugavustsoonist väljatulemisest keeldumiseks või protestiks, kuigi oleks saanud ka viisakamalt lahkuda ning kaubakorvid kas või teiste jalust eemale tõsta ja siis minna. Aga samas, kui inimestel on kiire ja nende harjumuspärasesse maailma tekib mõra, siis saadakse vahel pahaseks ja näidatakse seda omal moel välja. Ent kliente süüdistada pole põhjust. Asi on ikka neis inimestes, kes tegelevad kaardimaksesüsteemi arendamise ja korrashoidmisega.
Sõitsin eile õhtul Kuivastust Virtsu ja sadamas piletit ostes paluti sularaha, kuna kaardimaksed ei toiminud. Vaja oli 10 eurot, mida rahakotis polnud. Kassapidaja tegi väikse pausi, mõtles ja pakkus välja variandi: lasen teid maksmata ja piletit ostmata praamile, aga palun minge Virtsu sadamas sularahaautomaati, võtke sularaha ja ostke pilet Virtsu kassast. Hea plaan.
Praamilt maha sõites sain viimasel hetkel pidama ja keerasin parklasse. Jõudsin juba omapärase makseviisi unustada. Pole ju tavaline, et teenuse eest makstakse tagantjärele ja selleks tuleb pisut vaeva näha. Kassaakna juures makseterminali klaviatuuril nelja numbri toksimise asemel tuleb võtta teisel pool merd parklapilet, sõita sularahaautomaadi juurde, võtta (minu puhul võõrast pangast ehk siis lisatasu eest) raha, väljuda tõkkepuuga parklast, jalutada kassasse, oodata seal järjekorras ja maksta teenuse eest.
Asja tuum: mugavuseks loodud süsteemi tõrkega kaasnes ebamugavus. Loomulikult polnud selles kõiges midagi erakordselt ebamugavat, aga kui asjaolud oleks teised, praamireisijal oleks väga kiire vms, siis oleks võinud väiksed lisategevused olla olulise tähtsusega.
Selle jutuga tahtsin jõuda olulisema nüansini. Virtsu sadam ja sularahaautomaat – tuleb teile meelde, et sellest oli 2012. aastal meedias palju juttu. Kohalikud elanikud võitlesid ajakirjanduse abiga välja, et Swedbank ei viiks Hanila valla ainukest sularahaautomaati ära. Pank selgitas, et Virtsust võetakse vähe raha välja, kuigi aastas läbib sadamat ligi 650 000 inimest. Aga kui pank oleks omal ajal võitnud ja Virtsus poleks nüüd sularahaautomaati olnud?
Pangal võis ju enda seisukohast õigus olla, aga see üleüldine “reaalsete asjade” kaotamine – paberrahaga arveldamine, paberraha välja võtmise võimaluste vähendamine – ei saa muutuda eesmärgiks, mis võitleb vaid pankade kulude kahanemise eest. Vähemalt seni mitte, kuni alternatiivideks pole kaljukindlad variandid.
Meile räägitakse, et see on meile mugav, kui kasutame e-lahendusi, aga meile unustatakse rääkida seda, mis juhtub siis, kui e-lahendused ei tööta. Ja seda juhtub. Mõnikord kahetsusväärselt palju.
Sel nädalal lugesin korduvalt teateid: nüüd kaardimaksed toimivad ja probleem on leitud. Ei läinud kaua aega, kui seesugused kinnitused olid muutunud farsiks, sest taaskord kaardiga maksta ei saanud.
Meid lükatakse järjekindlalt e-ellu ja inimesed võtavadki selle hõlpsalt omaks. Ongi mugav ja peabki olema mugav, aga me ei tohiks seepärast põletada sildu ja eeldada, et me ei ole haavatavad. Alati on kuskil mõni achilleuse kand ja ka varuplaan peab olema. Sularahaautomaadid võivad olla maakohtades kulukad pidada, aga neid on vahel hädasti vaja. Ja mida vähem neid on ning mida pikemad on automaatide vahelised vahemaad, seda ebamugavamaks on e-edukas riik oma kodaniku elu teinud. Vähemalt kriisiolukordades, ja neid tuleb ju ette rohkem kui me tahaks.
