Ivi Drikkit: Ise olemegi taandujad
Mõni aasta tagasi lipsas meediast läbi sõnum Raplamaa külapoes avastatud arvelauast, mis tarbijakaitseameti vaatevälja sattununa põhjustas ettekirjutuse: poel tuleb soetada kassaaparaat ja elektronkaal. Kui ta tahab edasi tegutseda.
Ma ei hakka siin rääkima metsataguse arvelaua regionaalpoliitilisest rollist, küll aga meelde tuletada aega, mil arvelauad klõbisesid enamiku poodide lettidel, pälvides nii mõnigi kord väliskülaliste imestuse ja imetluse.
Me ei tea, kui palju arvelaudu rändas prügimäele, enne kui neile omistati suveniiri ja veel hiljem koguni muuseumieksponaadi staatus. Küll aga tasub sellest kunagi lollikandleks pilatud riistapuust mõeldes panna ritta need riburada sammud, mis on meid toonud tänasesse päeva. Ehk ka e-ajastusse. Piirideta aega.
Ohtlik on loobuda
Aga pole see õnnetu arvelaud ainuke jäänuk möödanikust, sest siiani on mõneski poes alles võlavihik, mis elab oma elu edasi, sõltumata kübetki moodsast elektroonikast.
Ja need mõlemad räägivad meile Eesti lugu, kus kõik ei ole kaugeltki nii särav, nagu sageli uskuda tahetakse. Ja koguni uskuda kästakse.
No kuulge! Me ei ela ju enam ajas, kus avalik mõtteavaldus pidi algama saavutuste üleslugemisega ja alles tagapool võis jutuks võtta “veel esinevad üksikud puudused”. Ajal mil arvelaud ei tähistanud veel mahajäämust ja vaesust, oli eestlane uhke oma keele üle.
Seega oli ainuvõimalik, et uuel Eesti ajal kirjutati põhiseadusse: Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade ja Eesti riigikeel on eesti keel. Jätkem praegu kõrvale sellised suured alad nagu ülikoolide ja teaduse, samuti ettevõtluse rahvusvahelistumise, mis kergitab esiplaanile inglise keele.
Igapäevaste asjade juurde tulles ei möödu trüki-, näitavas ega kuulatavas ajakirjanduses päevagi ilma ingliskeelsete sõnade või väljenditeta, kusjuures enamasti lisatakse, et “eesti keeles ei oskagi seda öelda” või siis olemasolev eestikeelne vaste ei andvat täpselt edasi väljendi vürtsi. Kui ei osata, siis juba mõeldaksegi inglise keeles?
Pole paha, kui ka keelekauge inimene teab ingliskeelseid lööksõnu ja -väljendeid (ja miks ainult ingliskeelseid?), kuid uskudes nende tõlkimatust, aheneb meie oma keeletaju ja sõnavara. Kui kaua on see võimalik, ilma et keel pikkamööda jäätuks nagu tiik talvisel ajal?
Niigi on tunda meie rikkaliku sõnavara ülemäära “säästlikku” kasutamist: näiteks me enam ei söö, joo, loe, vaata ega naudi, vaid tarbime piima, viina, leiba, raamatuid, teatrietendusi jne ning koguni tervet kultuuri.
On hämmastav, et litsentseeritud raadiojaamades kuuleb pidevalt väärvorme nagu “kuute”, “viite”, “kivisi”, “pesusi”, “töödanud”, “taodelda” jpm.
Vist on juba lootusetu rääkida asutuste nimedest, sest eestikeelsed aina taanduvad võõrkeelsete või segamoodustiste ees, ning samuti isikunimedest, mis üha harvem saavad läbi võõrtähtedeta. Viimaste aastate tava panna lapsele kaks eesnime meenutab eelmise sajandi algust, kus üks nimi valiti saksik, teine eestilik või hetkel moes olev.
On nüüdki nii: üks eesti, teine võõr. Et laia maailma läinud eestlane ei peaks oma päritolu häbenema, et tal oleks lihtsam läbi lüüa? Kas me nii vähe usumegi eestiliku võimalust end maksma panna?
Ent keel pole ainus, mis eesti rahvust ja kultuuri alal hoiab. Paljude tegurite hulgas on kindlasti tähtis ka oma rahvuse arengutee ja sel teel oluliste tähiste, samuti isikute tundmine.
Vaevalt on teles etendatavad võistlusmängud kõige õiglasem moodus noorte eestlaste intelligentsi hindamiseks, kuid siiski on piinlik tõdeda, et ära ei tunta Lydia Koidulat, ei teata, kes oli Emajõe ööbik, mis pealkirja kannab Tammsaare peateos, kes on kirjutanud Eesti hümni sõnad jms.
Kultuuripeletis kolkasse?!
Kui aga selliste suhteliselt nurgataguste asjade kõrvale silmapaistvalt suurt otsida, sobib selleks suhtumine Eesti Rahva Muuseumi. Alates asukoha valikust ja projekteerimisest saatis seda suurettevõtmist – tegelikult ju aastakümneid kestnud unistust – kohati jõhkergi nurin.
Leiti, et pole tarvis raisata riigi raha tartlastele töökohtade loomiseks, käpikute ja kappade hoidmiseks, kopitanud vanavarale leiaks mõne sobiliku ruumikese ka olemasolevate hulgast jms.
Ja üldse: miks rajada see asutus Tartusse, targem oleks ikka hoida pealinna ligi või vähemalt ehitada mõnda käidavasse kohta, mitte kuhugi Tartu-lähedasse kolkasse.
Niipalju siis tunneme oma kultuuri ja ajalugu!
Peale n-ö ametliku kriitika (ajalehed, raadio, tele) lõid muidugi kaasa ka internetikommentaatorid, gallupid ja vox populi’d ning sellest lainetusest koorus masendav “tõde”: mitte raisata rahva raha hiiglasliku peletise ERMi ehitamiseks.
Kas me enam märkamegi, et üha enam taandame oma kombeid, traditsioone, tõekspidamisi ja igapäevapruukegi võõrsilt tuleva ees, kuni need pidevalt kahanedes kaovad sootuks?
