Siiski tegi pisut valvsaks asjaolu, et kahe kuu jooksul pole olnud ühtegi korralikku sula ning veetase langes meres kohati üle 90 cm, püsides siiani normist madalam.

Hapnikudefitsiit

Selline olukord ei saanud jätta oma mõju avaldamata ning veebruari algul, seega üllatavalt vara, leiti Klooga järvest esimesed surnud särjed ja haugid. Ilmaennustuse põhjal võib prognoosida, et sellele järgnevad uued veekogud ja uued leiud.

Aga asjatundjad on üllatunud: miks just Klooga järv? Ilmselt tekkis hapnikudefitsiit madalas kaldaäärses osas ja kalad, kes seal asusid, ei osanud sügavamasse ujuda või takistas neid tihe jäässe külmunud roostikusein.

Kuri on karjas ka madalates merelahtedes ja rannikujärvedes, mille veeres jalutades võib ilusatel märtsipäevadel tungida ninna mädamunalõhn. See on hapnikupuudusel orgaanika lagunemisest tekkiv mürgine väävelvesinik, mis kustutab enamiku kalade eluküünla.

Nii öeldaksegi, et veekogud on jäänud ummuksisse ehk hapnik on jää alt kadunud. Kui tavaliselt toodab roheline taimestik fotosünteesi tulemusena hapnikku, siis pimedas hakkab ta seda ise tarbima.

Lisaks läheb hapnikku vaja ka surnud taimemassi lagunemisel ja teiste veeolendite hingamiseks. Nii tekibki teatud veekogudes ühel hetkel hapnikudefitsiit, sest nõudmine ületab pakkumise.

Sellistes talvise hapnikudefitsiidiga veekogudes elavatel kaladel – peamiselt haugidel, ahvenatel ja särgedel – algavad hingamisraskused, kui hapnikusisaldus langeb alla 2 mg/l.

Miks on selliste veekogude liigiline koosseis nii ühetaoline? Põhjusi tuleb otsida peamiselt sellest, et need liigid on meie veekogudes kõige enam levinud ja suudavad ajutisi raskusi nähtavasti kergemalt üle elada.

Tasakaalu taastamine

Hukkunud kalastik suudab üsna lühikese ajaga taastuda ja mõne aasta pärast on kõik endine. Pole ka ime, sest praegune lumeuputus ennustab kevadist suurvett, seega ka häid kudemistingimusi.

Ja piisab ühest heast kevadest, et sünniks uus ja arvukas kalapõlvkond, millest jätkub aastateks. Vahepeal ummuksisse jäänud veekogudes kaetakse aga kalade saabumiseks rikkalik toidulaud.

Vohama hakkav fütoplankton muudab veekogu vee alguses häguseks. Seejärel suureneb loomse planktoni hulk tänu headele toitumistingimustele sedavõrd, et vesi võib muutuda täiesti läbipaistvaks.

Siis on aeg kalade tulekuks, et taastada järves looduslik tasakaal ning loomulikult on sellesse aineringesse oma osa andnud ka hukkunud ja lagunenud liigikaaslased.

Selline näeb üldjuhul välja loomulik looduslik protsess, mis on toimunud juba korduvalt ja mis tõenäoliselt jääbki korduma, sest ka veekogud vananevad.

Rahatulu pole loota

Paljudel tekib kindlasti õigustatud küsimus, kas peaksime siiski midagi ette võtma, looduse tegemistele käe vahele panema või midagi takistama.

Jah, muidugi saab neid protsesse suunata, kui selleks on piisavalt raha ja tahtmist. Iga tiigiomanik võib selleks juba aegsasti ettevalmistusi teha.

Näiteks niita sügisel vohava veetaimestiku ja selle välja võtta. Võimalusel tõsta veetaset. Puhastada jää lumest, et valgus jõuaks jää all fotosünteesivate taimedeni.

Puurida auke ja mõõta regulaarselt hapnikusisaldust, et olla valmis halvemaks. Paigutada tiigi põhja aeratsioonitorustik ja vajadusel pumbata suruõhku. Moodsama tehnika asjatundjad võivad paigutada tiigile Ameerika rantšode stiilis tuuleveski-pumba, mis pumpab jää alla tuule jõul õhku.

Talvine ummuksisse jäämine on üks looduslikke protsesse, olgugi et inimese poolt võimendatud. Suuremas ohus olevad järved on aga inimeste käe läbi nii ümber kujundatud, et haruldasi liike ja kooslusi neis peaaegu pole. Haruldasi liike on reeglina rohkem puhtamates veekogudes.

Vee-elustiku päästmine talvisest hapnikuvaegusest on pigem humaanne tegevus ja majanduslikku tulu on sellisest tegevusest raske loota. Kes aga tunneb, et tema panus on vajalik, võib lumelabida või jääpuuri kaasa võtta ja oma lemmikveekogule suunduda. Pigem tõuseb sellest kasu.


Kuidas aidata ummuksis veekogusid?

- Jää puhastamine lumest

See on kõige lihtsam meetod, mis suurendab läbi jää vette tungiva valguse hulka ning võib panna vees olevad mikrovetikad fotosünteesima ja hapnikku tootma. Puhas ja värvitu jää pole valguse läbimisel palju suuremaks takistuseks kui vesi. Nii läbib näiteks 43 cm paksust jääkihti kuni 70% valgusest.

Aga valguse jääst läbi tungimist halvendavad jääs olev heljum, õhumullid ja muidugi lumikate – ainuüksi 5 cm paksusest värskelt sadanud lumest suudab läbi tungida vaid 20% valgusest.

Lumest puhastamine on tõhusam alates talve teisest poolest, kui päev on pikem. Üldjuhul piisab, kui puhastada kolmandik järve pinnast, soovitatavalt kaldavöötmest, kus on rohkem veesisest taimestikku.

- Aukude raiumine

Seda tasub teha vaid sissevoolude lähedal, kus vee liikumine kannab hapniku järve laiali. Tegu on aga üsna väheefektiivse meetodiga, kuna avada suudetakse tühine osa veepinnast ja augud külmuvad kiiresti kinni.

Pahatihti on veevool talvel nõrk või puudub hoopis. Ka tekib aukude raiumisel müra, mis häirib kalu ja suurendab nende hapnikuvajadust.

Varem väga populaarne jää murdmine jääkeldrite tarvis võiks tuua samuti mõningast leevendust ja leida rohkem rakendust kalamajanduslike veekogude puhul.

- Kunstlik aereerimine

Vee kunstlik aereerimine ehk õhu otsene pumpamine jää alla on võrdlemisi ebaefektiivne, lokaalse mõjuga ja mõistlik ainult väikejärvedes.

Veekogu põhjas lebavate torusüsteemide tõhusus on õhu parema pihustamise tõttu küll suurem, kuid neid võib kasutada vaid kõva põhjaga mittekihistuvates veekogudes. Tunduvalt mõistlikum ja tehniliselt lihtsam on vee pumpamine jääle.

Väljapumbatav vesi suunatakse eemal asuvate aukude kaudu tagasi järve. Mida kaugem on vahemaa väljapumbatava ja sissevalguva veega aukude vahel, seda parem on tulemus.

Näiteks peaks sajameetrine voolutee õhukese kihina voolava vee hapnikuga küllastama isegi siis, kui väljapumbatavas vees on hapnikku vaid 1 mg/l. Jää peal voolav vesi sulatab ka lund, nii et jää alla pääseb rohkem valgust.

Vältida tuleks vee liigset pihustumist, seda eriti tugeva pakase korral, kus tekkivad piisad jäätuvad kiiresti ja jääkiht hoopis pakseneb.

Välja tuleks pumbata vaid pindmisest veekihist. Põhjalähedase vee pumpamine võib hoopis kahju teha, kuna lagunemisprotsesside käigus tekib seal suurel hulgal väävelvesinikku, metaani ja süsihappegaasi, mis hapnikku neelates oksüdeeruvad ja selle efektiivsust vähendavad.