Jahindus on huku lävel
Küllap me kõik soovime, et ka meie järeltulijad saaksid elada riigis, mille metsades leidub nii linde kui loomi. Kõik muud huvid peavad olema sellega mõistlikus kooskõlas. Koostöö tasakaalustav osapool peab avaliku huvi vastutuse kandjana olema riik.
Ometigi näib, et uue, praegu ettevalmistamisel oleva jahiseaduse mõju ei ole analüüsitud ega sellele järgnevat loodusliku tasakaalu säilimist hinnatud.
Seadus tõotab kaasa tuua kaks pealtnäha tehnilist muudatust. Neist üks tõstaks jahimaade renti 11 korda, teine annaks ka hektarisuuruse maatüki omanikule võimaluse jahti korraldada.
Täielik hävitamine
Esimene muudatus seaks jahinduse luksuskaupade sekka, mida suur osa jahimehi endale lubada ei saa. Kui neist paljud küttimisest loobuvad, kes siis ulukikahjustuste vältimisel silma peal hoiab?
Teine muudatus teeks lõpu mõistlikule seirele ja jahi kooskõlastatusele, mis tooks omakorda mitu rasket tagajärge. Pole teada, kas neid saab hiljem parandada või lõpeb jahitraditsioon koos loomade arvu mõistliku reguleerimisega täiesti.
Kellele on kõnealused muudatused kasulikud? Esiteks riigile, kelle jahindustulu peaks tõusma samuti umbes 11 korda. Teiseks maaomanikule, kes saab õigused, mida tal varem ei olnud. Nimelt paistab jahiseaduse eelnõu juba ette arvestavat, et maaomanik on samuti jahimees. Aga enamasti ta seda ei ole.
Nii seatakse esiplaanile jahinduse mõttes passiivse maaomaniku erahuvid ning taas kerkib mõte, et riik ei peaks jahimaade rendi eest sentigi küsima. Puhas looduskeskkond ja mõistlik meelelahutus peaksid olema ainsad dividendid, mida jahindus riigile ja kütile pakub.
Praegu on jahindus korraldatud eelkõige avalikust huvist lähtudes, jättes maaomaniku õigused piiramata. Jahiseaduse eelnõu kaitseb maaomanike erahuvi, mis oleks justkui samuti hea.
Paraku teeb ta seda avaliku huvi arvelt, mis on lubamatu. Sest avalikku huvi teenib loomade arvu mõistlik reguleerimine või püüdlused selles suunas.
Maaomanik püüab kahjureid aga täielikult hävitada – olgu kahjuriks siis kooreürask metsanoorendikus, kartulimardikas põllul või hoopis ablas kits.
Menetluses olev eelnõu annab võimaluse korraldada jahti, kuni metsad-põllud on vabanenud vähemalt aplast kitsest ja teistest sõralistest, kes kitsega oma menüüd jagavad.
Nii seisamegi jahiseaduse taga lasuva hukatusliku sisuga silmitsi. Edasi on kolm võimalust. Esiteks saab seadusandja seaduse sisu selle arukalt sõnastatud eesmärgiga kooskõlla viia. See on pikk protsess ning nõuab paljude nõuannetega arvestamist ja analüüse.
Võib ka teisiti ehk seaduse eesmärk sõnastatakse lähtuvalt sisust. Siis tuleks lähema viie aasta jooksul likvideerida meie metsadest enamik selgroogseid imetajaid koos inimeste jahihobiga.
Kolmas võimalus oleks asjade senine kulg. Kuigi vastuolu seaduse eesmärgi ja sisu vahel püsib, jõustub see tasahilju nagu paljud seadused varemgi.
Suurest hõõrdekoefitsiendist hoolimata asub seadus midagi reguleerima, kuni sellest tõusev kahju sunnib taas uut seadust looma. Ilmselt on siis aga vaja juba ka loomastikku taastada.
Jahindusalane seadusloome läheb korda ka teistele peale 16 000 jahimehe, sest neil on ka pered ja lähedased, naabrid ja sõbrad. Lisaks puudutab seadus tõsiseid loodusesõpru – huvilisi on ühtekokku umbes 100 000.
Salakütte tuleb juurde
Praeguse jahindusvaldkonna rahalist mahtu arvestades tähendab riigi jahimaa maksustamise eelnõus kavandatud määr olukorda, kus enamik jahimaa kasutajatest ehk jahimeeste seltsidest ei suuda enam renti maksta.
Erandiks on need vähesed, kes suudavad rendisumma tasuda kahjude kompenseerimise kaudu või finantsriskide maandamiseks oma jahimaad ulukitest puhastades. Aga osa meie 100 000 töötust on jahimehed. Kui seaduslik küttmine käib üle jõu, toob see kindlasti kaasa salaküttimise.
Kõike eelnimetatut arvestades poleks riigi jahindustulu 11kordset tõusu võimalik saavutada. Salaküttide madalat profiili hoidev seltskond saab aga tubli täienduse.
Esitatud eelnõu ellurakendamine kutsub kogu meie looduskeskkonnas suure tõenäosusega esile nii põhjalikud muutused, et enne sellele hinnangu andmise üritamist on vaja vähemalt keskkonnamõjude hindamist.
Eesti jahimehed on tekkiva olukorra pärast mures. Meie rikkuste ohverdamine ainuüksi majanduslikke kaalutlusi silmas pidades on väga vale – olgu selleks rikkuseks kas või võimalus kordki metsatuka tagant väikest kitsekest imetleda.
Ka ulukil on õigus elada ja süüa. Igal põlvkonnal peab olema midagi järeltulevatele põlvedele jätmiseks ning meie roheline Eesti koos arvukate ulukitega on selleks piisavalt väärtuslik.
Metsade, soode, luhtade, voorte, randade ja rabade liigirikkus on meie ühine vara, mitte jahimehe hasardiks või maaomaniku enesetundeks loodud erihüvang.
Meie riigi senine jahikorraldus on olnud tasakaalus ning üksikud ulukikahjustuste ega jahipidamisõigusega seotud probleemid pole seda rikkunud. Erandite põhjal üldistuste tegemine ei ole küll kuigi tark tegu, aga seda pole ka toimiva korralduse üleöö muutmine.
