Jahiseaduse eelnõu valguses: mets hindab hoolivust
Riigikogu menetluses oleva uue jahiseaduse üks teravaid vastasseise puudutab ulukikahjustusi ja nende kompenseerimist. Jutt kipub aga piirduma hüvitise suurusega, hoopis vähem räägitakse tegelikust olukorrast metsas.
Metsakasvatus on pikk protsess ja alginvesteeringud suured. Tulu hakatakse teenima metsakultuuri rajamise järel 40 aasta pärast. Nii nagu põllumehe kasu tuleb viljakoristamisest, saab metsakasvataja kasu uuendusraiest, ent meie teeme palju kulutusi väga pika aja peale ette. Ulukid võivad aga kõik selle vaid paari aastaga ära rikkuda.
Sõltub ulukite arvukusest
Kobras otsustab metsakuivenduskraavile paisu ette ehitada ja hulk hektareid palgimetsa muutub küttepuuks (loe: kulutused on tühja jooksnud).
Põder külastab 40ndates kuusikut igal aastal, kahjustab 10% puudel koort ning 10 aastaga on tagajärjeks ligi 100% kahjustus ja tüvemädanikud. Parimal juhul kaotatakse tüükapalgi küttepuuks muutumisega kolmandik puu väärtusest, halvimal juhul kaasnevad veel tormimurd ja üraskikahjustused.
Põtrade suur arvukus on viinud selleni, et männikultuuride rajamist peetakse kahtlase väärtusega tegevuseks, kuna tavaliselt need männid põlvekõrgusest üle ei jõuagi kasvada. Ja kui jõuavad, siis tüvekahjustustega, mis omakorda vähendavad puidu kvaliteeti ja seega ka väärtust. Meie okaspuupuistute kasvatamise peamine eesmärk peaks aga olema toota põhjamaist kõrgekvaliteedilist okaspuud, mitte madalakvaliteedilist alusematerjali.
Metskits oli paar aastat tagasi üks tõsisemate kahjustustega uluk metsas. Nimelt suutis ta ära süüa kõik kaitsmata männi- ja kuusekultuurid. Männi puhul oli tegu sisuliselt täieliku hävitusega. Kuusel söödi ära ladvad ja põhjustati sellega puude mitmeladvalisust ning vajadust metsakultuure täiendavalt hooldada.
Täiesti eraldi teema on jahinduse kaudsed kahjud metsakasvatusele. Jahimehed söödavad arvukuse suurendamise eesmärgil metssigu, kes aga hea meelega pistavad nahka kanaliste kurnad. Seasöödakohtades pugivad end rasva kährikud, kes samuti ei jäta maaspesitsejate lindude kurnasid söömata. Tagajärjeks on kanaliste arvukuse vähenemine ja kaitsealade laienemise surve. Kaitsealasid aga soovitakse laiendada majandusmetsade arvelt.
Vähene huvi nugisejahi vastu on nugise arvukuse üles viinud ja see omakorda põhjustab probleeme paljudele linnuliikidele nagu näiteks kanalised, must-toonekurg jne. Väikekiskjate jaht on väga üksikute jahimeeste hobi, millega asurkonna arvukust ei mõjutata. Tagajärjeks on jällegi uued kaitsealad.
Seda kõike kokku võttes ei jäägi metsakasvatajal muud üle, kui nõuda jahiseaduse muutmist – jahindus võtab, aga ei anna midagi vastu.
On tähele pandud, et metsafirmade osakaal uue seadusega seotud jahikeeluaktsioonis on suur. Aga neid puudutavadki kahjud kõige otsesemalt. Praegune uue jahiseaduse eelnõu probleemi ei kõrvalda. Nimelt on kahjude korvamise juures konks, et metsakasvataja peab oma vara kaitsma. Kuidas kaitsta näiteks põdra eest keskealisi kuusikuid? Hakkame aedu ümber ehitama?
Olgem liitlased!
Tegelikult on ainult üks mõistlik lahendus ja see on ulukite arvukuse vähendamine. Kindlasti ei tähenda see põtrade, kitsede, metssigade, kobraste hävitamist, vaid seda, et metskitse arvukus ei tohi ülemäära tõusta, põdra arvukus ei tohi olla üle 6000 looma, kopra arvukus tuleb viia praegusest 15 000–16 000 isendist 5000–6000 peale jne.
Me võiksime kõik metsa ära mahtuda, paraku aga praeguse seaduse tõttu see võimalik ei ole. Jahimehi on liiga vähe ja neil ei ole metsloomade arvukuse ohjes hoidmiseks mingisugustki motivatsiooni. Järelikult tuleb anda maaomanikele hoob, millega motivatsiooni tekitada.
Ainuke reaalne ning kindel käik oleks viia suuruluki jahipiirkonna minimaalne suurus praeguselt 5000 hektarilt 1000-le, miks mitte isegi 500 hektarile. See looks reaalsed võimalused maaomanikul jahinduses kaasa rääkida. Ühtlasi oleks see ka turvaline tagala nn kohalikele jahimeestele, kes küla peale ikka need 500 või 1000 ha kokku saaks. Kontakt maaomanikega oleks ka palju vahetum.
Praegu jahinduse juhtfiguurid õhutavad jahimeeste seas maaomanike vastast vaenu. Tegelikult on maaomanikud, nii metsakasvatajad kui ka põllumehed, kõige loomulikumad jahimeeste liitlased. Sest kui palju on tänapäeva urbaniseeruvas ühiskonnas neid, kes leiavad, et jaht on hädavajalik? Küsige keskmise Tallinna nooruki käest, mida ta arvab jahist ja jahimeestest?
See, mis enamasti vastuseks saate, ei kannata trükimusta. Metsakasvatajad ja põllumehed aga just nimelt soovivad, et jahti rohkem peetaks.
Annaks jumal jahimeeste juhtidele kainet mõistust, et nad oleksid valmis arvestama ka vastaspoolega ja tegema mõistlikke kompromisse. Mida kauem praegune olukord edasi kestab, seda teravamaks vastasseis läheb ja sellest kaotab kõige rohkem see pool jahimeestest, kes laigulistes vormides iga päev metsas käivad, mitte uhkete jahikuubedega jahisaksad.
