Jälle häda mõistuse pärast
Keskerakondlikul Tallinnal on tõsine soov tõrjuda linnast välja autod ning linlastel jääb ainult käsi laiutada, kui nad igal hommikul ärgates näevad, et jälle on tekkinud juurde uued, ainult ühistranspordile mõeldud sõidurajad.
Sotsiaalministeeriumis on aga valmimas kava, kuidas muuta põrguks 235 000 suitsetaja elu, keelates töökohtades ja avalike hoonete ees suitsetamise ja kaotades suitsuruumid. Mõni aeg tagasi raadios esinenud ametnik tunnistas avameelselt, et kava eesmärk on muuta suitsetajate elu võimalikult “ebameeldivaks”. Ministeeriumi terviseala asekantsler Ivi Normet on aga avaldanud kahetsust, et neil ei ole võimalik “tungida kodudesse”, et ka seal suitsetajad liistule tõmmata.
Kuidas mõõta pahet?
Keegi ei vaidle vastu, et suitsetamine on halb harjumus. Ometigi Eestis juba on piisavalt astutud samme suitsetamise piiramiseks. Avalikes kohtades, restoranides ja pubides on niigi suitsetamine keelatud. Mis aga puutub kodudes suitsetamisse, siis see on kinni iga inimese enda teadlikkuses ja riik ei saa sinna kuidagi sekkuda.
Kogu selle suitsetamise-vastase frontaalrünnaku juures häirib hoopis üks teine asi. Nimelt, kuidas mõõta pahede suurust? Kas suitsetamine on hullem harjumus kui alkoholism? Miks ei valmistata sotsiaalministeeriumis ette alkoholismivastast kava?
Kui kauplustes tahetakse sigaretid inimeste pilgu alt ära koristada, siis miks on endiselt olukord, kus supermarketisse sisenedes kukud alkoholikastide otsa sõna otseses mõttes kõhuli? Kui Põhjamaad on meile igas asjas suured eeskujud ja iidolid, siis miks ei ole keegi tulnud mõttele asutada samasugused spetsiaalsed alkoholipoed nagu Soomes või Rootsis?
On kuri kahtlus, et sellise ebavõrdse lähenemise üks põhjus on selles, et Eestis oma tubakatootmist enam ei ole, aga viinatöösturite lobi Toompeal ning nende võimalikud annetused parteide kassadesse võivad olla argumendid selleks, et võimud neid liiga palju pitsitada ei riski.
Asendustegevus tegevuse asemel
Kõige kurvem kogu selle märuli juures on aga see, et järjekordselt tegeleb riik mingisuguse asendustegevusega. Küsigem, kas Eesti riigi kõige suurem probleem ikka on suitsetamine, või isegi joomine? Kahtlemata mitte. Suurimad probleemid on endiselt sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine, rahva vaesumine ja ääremaastumine.
Miks me pole kuulnud, et mõni ministeerium või valitsus tervikuna tegeleks kavaga, mille sihiks on seda olukorda muuta?
Vastus on ilmselt lihtne – see on liiga suur ja oluline teema ning meie poliitikute praeguse taseme juures ei ole kedagi, kes sellega tahaks, või veelgi enam, suudaks tegelda. Suitsetajale on aga lihtne kraesse karata, ta ei hakka vastu, sest ta saab niikuinii aru, et tal on küljes halb harjumus, mida häbeneda. Hiljuti avaldati Hollandis uurimus, mis väidab, et suitsetajad ja ülekaalulised inimesed on ühiskonnale ja ravikindlustusele odavamad ülal pidada kui terved ja kõhnad. Ja põhjus? Nad surevad lihtsalt varem ära…
