Oli meil valikuvõimalust?

Mäggi ei tee vahet Saksa poolel võidelnud eestlaste ja vangilaagrites hirmutegusid korda saatnud Saksa eriväelaste vahel. Eesti leegionärid olid tegelikult tavalised rindesõdurid.

Janek Mäggi heidab ette: “Eesti ei ole osanud ajaloos poolt valida. /.../ Kui me üldse vabastajatest rääkida saame, siis olid need olude sunnil poolt vahetanud punaväed kui liitlased, ja ainult.”

Arusaadav, miks Lääne ja Venemaa ajakirjandus ning ka mõningad sealsed poliitikud praegust Eestit natsilembuses süüdistavad. Nendelt ei saa nõuda sõja-aastate Eesti ajaloo ja olukorra tundmist. Ja mida kujutas endast Nõukogude Liit. Seda hämmastavam ja taunitav on aga, kui seda ei tunne üks meie noorema põlve lugupeetud haritlane.

Mis sundis eesti mehi massiliselt astuma Saksa sõjaväkke ja võitlema n-ö valel poolel võõras mundris? Kas oli eesti meestel sel ajal üldse valikuvõimalust? Mõlemad võõrvõimud kuulutasid välja üldmobilisatsiooni. Igale sõjaväekohuslasele oli selge, mida tehakse temaga siis, kui ta kõrvale hoiab.

Oli küll veel kolmas tee – põgeneda üle lahe Soome. Kuid ka seal võeti saabunud eesti noormehed armeesse ja pandi sõdima “vabastaja punaarmee” ­vastu.

Nõukogude Liidus hullem

Janek Mäggi soovib: “Eesti kaitseministeerium peaks täies koosseisus külastama juutide holokausti memoriaalmuuseumi Jeruusalemmas.” Mina soovitaks tal lugeda läbi kaheosaline memoriaalraamat “Eesti rahva kannatuste aasta”. See annab küllaltki põhjaliku ülevaate kõigest, mida jõudis Nõukogude hirmurežiim Eestis korda saata aastatel 1940–1941. Saaks ehk selgeks, miks 1941. a võeti Saksa sõjaväge siin vastu kui päästjat.

Miks paljud vabatahtlikult Saksa armeesse astusid ning näitasid seal võideldes üles erakordset vaprust. Ning miks põgeneti nende pealetungivate “vabastajate” eest läände.

Mul oli kord võimalus näha kunagist Auschwitzi koonduslaagrit. Seal ei avaldanud sügavat muljet mitte niivõrd fotod laipade virnast, gaasikambritest, hukatute hammastest, prillihunnikud, kuhjatised laste jalatsitest, mänguasjadest.

Hoopis masendavama mulje jättis mulle suur põhilaager: mitmerealised barakirivid, millest igaüks oli kunagi mahutanud paarsadat kinnipeetut. Kokku oli siin korraga ligi pool miljonit vangi ning üldse läbi käinud ligi kaks miljonit. Nähes seda, sai mulle selgeks tapatöö ulatus.

Saksamaa on tunnistanud ja hukka mõistanud natsismi kuriteod ja palunud vabandust nende all kannatanud rahvastelt. Nõukogude Liidu otsene järglane Venemaa seda teinud pole. Ometi on Nõukogude Liidu repressioonide all hukkunute ja kannatanute hulk mitu korda suurem.

Kuidas suhtuda Mart Laari ettepanekusse tunnistada sõja ajal Saksa armee ridades võidelnud eestlased vabadusvõitlejateks? Minu põhimõte on, et austada tuleks ka vastaspoolt, nii Vene kui ka Saksa poolel võidelnud eesti sõjamehi.