Jõulutõejärgse ajastu küsimused AD2018

 (3)

MEEGO REMMEL
MEEGO REMMEL.FOTO: Marko Mumm

Mäletan, kuidas mu ema meenutas oma lapsepõlve unelmatemaailma kokkuvarisemist. Oli esimesse klassi mineku eelne kesksuvine päev. Rõõmsameelse tüdrukutirtsuna oli ta oma õnnelikus lapsepõlevkodus paha aimamata avanud kapiukse, mille tagant kukkunud välja ... jõuluvana näomask.

Samal hetkel põrmustus terve lapsukese poolt heauskselt omaksvõetud imedemaailm. Selles maailmas olid elanud koos jõuluvanaga ühtaegu päkapikud, munadepühaks kingitusi toonud jänkud ja paljud teised imeheategelased. Üheainsa hetkega kõik selle kaotanud lapsuke nuttis lohutamatult kogu päeva. Ilus ja hea, millesse ta seni siiralt oli uskunud, haihtus olematusse. Lapsepõlvemaailma tagasi enam ei saanud.

Edasi tuli elada sootuks asjalikumas maailmas. Vanemad trööstisid, et nad olid vana hea maski välja jätnud nimelt lapse heaks, teadlikult, kuna kartsid, et jõuluvanausku tütreke saab kooli minnes klassikaaslaste naerualuseks, kui selgub, et ta ikka veel usub, mida teised enam ammu uskumisväärseks ei pea. Arusaadav. Valusalt.

Pühadepidamine jõulutõejärgse ühiskonnas

Tänaseks on ema juba ammugi igavikus ning aeg ja olud muutunud. Tänapäevaste eestimaalastena näikse me elavatki jõulutõejärgses ühiskonnas. Varem usutavaks peetud libauudiseid päkapikkudest ja jõuluvanakestest, kes lapsi ahistades nende tegemisi salamisi aknanurgast piidlevad, vaevalt keegi enam tõsiselt võtab.

Seotud lood:

Ja muidu jõuluusku olnud rahvas, kes aastakümneid valitsenud totalitaar-ateistlikule võõrvõimule trotslikult vastu astudes jõulukirikus käinud, küsib nüüd üha häälekamalt, miks üldse peaks (kaasmaa)lastele jõuludega seoses veel mingit libasõnumit edastama? Jeesuslapse sünnist kuulutatavat jõuluevangeeliumi võib ju pidada inimajaloo lemmiklooks, kuid miks peaks sellesse loosse veel meid ja meie lapsi segatama? Kas ei öelnud Jeesus isegi: “Laske lapsed olla!”?

Nii saabki jõule vabalt ilma usuliste liialdusteta tähistada. Jeesuslapse võib lihtsalt kenasti sünnipäevapeolt tagasi taevakoju saata. Advendiaegu võib ta ehk esineda veel mõnes vanemas jõululaulusalmis või kirikukontserdil, ent pärast pigem unustusehõlma vajuda. Pühade järel saame lapsemeelse jõuluusu kenasti ära pakkida ja panipaika asetada. Nagu ehted karpi pärast seda, kui kuusk on toast välja viidud. Jõulukaupa pole pärast jõule vaja. See hinnatakse alla. Vana jõululooline dekoratiiv saab aastavahetusega uue narratiivi vastu välja vahetatud. Rohkemat polegi mõtet küsida.

Kes oli Jeesus tegelikult?

Loe veel

Ajakiri National Geographic peab siiski vajalikuks edasi küsida, pealkirjastades jõulukuu numbri kaaneloo küsimusega: kes oli Jeesus? Tuleb tunnistada, et see on üle aegade küsimus. Ajaarvaminegi käib tema sünni järgi.

Jeesuse ajaloolisus pole täna enam küsimuse all. National Geographicu miljonites lugejaskond võib üle maailma neljakümnes keeles lugeda: „Ma ei tea ühtki peavoolu teadlast, kes kahtleb Jeesuse tegelikus olemasolus,“ ütles Duke’i Ülikooli arheoloog ja judaismiuuringute emeriitprofessor Eric Meyers. „Üksikasjade üle on sajandeid vaieldud, aga mitte ükski tõsine teadlane ei kahtle, et ta oli ajalooline isik.“

Küsimus on seega, kes oli Jeesus tegelikult? See küsimus tekib tahes või tahtmatult igale inimesele, kes uurib Jeesuse kohta teadaolevaid ajaloolisi allikaid. Kõige väljakutsuvamaks osutub vast see, mida Jeesus ise enda kohta – oma sünni, isiksuse, elu, missiooni, surma ja surnuist ülestõusmisegi suhtes – kinnitas. Nagu ülemaailmse tuntusega teadlane ja kirjanik Clive Staples Lewis on tõdenud, jätab Jeesus meile oma isiku tõlgendamiseks viimselt kolm võimalikku versiooni: 1) ta lihtsalt pettis kõiki; 2) tal oli missiooniluululine psüühikahäire; 3) teda tuleb tõena võtta.

Teaduse arenguloo modernistlikul ajajärgul hakati kahtlema Jeesuses imetegude tõttu, mida ta teinud. Kuna vee peal kõndimine või tormi vaigistamine ületab inimvõimete piire, rääkimata imetervendamistest või surnute ülesäratamistest, loeti Jeesuse tunnustähed pigem silmamoonduseks. Samas pidanuks meile täna omaseks saanud inimväärikuse ja ligimesearmastuse eeskuju ja õpetust andma keegi, kes salateadlikult kõiki pettis. Lõpuks tulnuks isegi ta õpilastele ajupesu teha, kuna ta veenis neid selles, et nagu tema, nii pidid nemadki olema valmis tõe tunnistamise nimel kasvõi surma minema.

Imeinimesi on muidugi ajaloos ikka elanud. Imekspandav, mida kõike inimesed tänapäevalgi iseenda ja teiste kohta uskuda võivad. Raskemaid juhtumeid uuritakse ja ravitakse psühhiaatria kliinikutes. Oma õpinguteajast mäletan skisofreenikut, kes kinnitas, et on Jehoova ja pühendus sellest lähtuvalt keset nõukogudelikku ühiskonnaelu piibliuurimisele, et rohkem oma tegevusest ajaloos teada saada. Tõsi, piiblilugemine andis talle üsna pea aimu, et tema jumalaksolemine pole tõsiseltvõetav, pigem luululine ettekujutus, millest vabanemiseks hakkas ta kirikus käima. On's Jeesuse nimelise puusepapoja jumalapojalik eneseusk pelgalt missiooniluul, mis sünnitas kristliku usuelu ja misjoni? Ateistlik teaduslane Richard Dawkins sildistab oma raamatus Luul jumalast hullumeelseks soovmõtlemiseks igasuguse religioosse veendumuse.

Soome kirjanik Mika Waltari laseb oma antiikromaanis Riigi saladus ühel skeptikust roomlasel otsekui juhuslikult kokku sattuda ristilöödud Jeesuse ja tema järgijaskonnaga. Küsimus, kes oli Jeesus tegelikult, ei jäta aga teda rahule. Riigi saladuslikkus, mille nimel Jeesus näikse olevat elanud ja surnud, sunnib teda asja lähemalt uurima. Siiski ei veena teda uskuma ükski inimene ega fakt, pigem kõigi nende kooskõla. Otsekui uut keelt õppides hakkab ta üha enam selle tähendusest aru saama. Lugeja veendub, et kokkupuude Jeesusega võib teha umbusklikust - uskliku. Nii muutub see lugu kristliku pöördumisloo kujundiks. Jeesus äratab usaldust. Kui temaga lähemalt tegemist teha.

Jõuludejärgne kohtumine Jeesusega

See meenutab mulle jõuludejärgseid päevi 35 aasta eest. Pühad olid ümber saanud, ent hinges oli tühi tunne. Ühiskond läks eluga edasi, nagu polekski midagi olnud. Jõulude pühitsemisest ei räägitud nii või teisiti. Ometi tundsin igatsust millegi ehedama järgi. Mäletan, kuidas ma ei tahtnud pärast koolitundide lõppu tagasi koju minna, vaid kõndisin jõuludejärgse talvise vanalinna tänavail, hakates endamisi laulma üht lapsepõlvest meeldejäänud kirikulaulu: “Ära mine minust mööda, armas Jeesus!” Miski minus ütles, et jõuludejärgses maailmas peab olema veel midagi, mida ma polnud seni kogenud.

Teadsin peast Jeesuse sõnu, et kes otsib, see leiab, kes palub, see saab. Aga kas need sõnad võisid mingil viisil ka tema enese kohta kehtida? Otsisin. Palusin. Ühel õhtul istusin oma toas laua taga lugedes piibliraamatut. Ühtäkki leidsin, et Jeesuse sünnile järgnes ka tema kasvamine ja areng. Jeesus ei jäänud beebiks, vaid kujunes täisealiseks inimesepojaks, kelles tunti ära Jumala Poeg. Samal õhtul palvetasin, et Jeesus saaks minugi elus Suureks ega jääks pelgalt vaikuselapsena ajalukku. Täna, 35 aastat hiljem võin tunnistada, et seesama Jeesus on hakanud mulle rohkem tähendama kui jõulud. Jeesus annab tähendust mu eluloole tervikuna.

Jõuluvana, võta saapad jalast, mantel seljast, müts peast!

Jõuludes on aasta-aastalt rohkem dekoratiivset. Väline väsitab ka. Ühel jõuluõhtul palus mu abikaasa, et lastele jõulukinke tooma tulnud jõuluvana võtaks saapad jalast, mantli seljast, mütsi peast ning jääks meie pere juurde terveks jõuluõhtuks. Ja ta tegigi seda! Suur oli aga laste naer, kui nad oma silmaga nägid, kuidas üleriiete alt ilmus välja ikka kodunt ära olnud pereisa. Nii veetsime koos terve jõuluõhtu, samuti kõik järgmised.

Täna ei ole meie pere jõulude keskmes enam jõulude ehtimine, vaid ehedad suhted. Jeesus on kinkinud meile usu nende suhete jätkumisse üle aegade. Möödunud pühade aegu ei rääkinud me oma laste ja nende abikaasadega ega ka mu isa ning venna ja õdedega ühise jõululaua ümber istudes jõuluvanast ega kõigest butafoorsest ümber jõulude. Rääkisime jõulude sisust, Jeesuse isikust ja sellest, kuidas tema tulemine meie pere elumaailma on muutnud. Ema suremise reaalsus sai mulle teatavaks nimelt jõulude aegu. Aga just siis võisin haarata Jeesusest, kes tõotas, et temasse uskudes võime elada igavesti.

Jõulutõejärgsel ajastul ei ole põhjust jõuludesse kinni jääda. Jeesus ei jäänud jõuluöösse. Kui tema sünnipäevaks pidada 25. detsembrit, siis on 1. jaanuar päevaks, kui Jeesusele nimi pandi. Kuidas meie teda nimetaksime? Mida rohkem me Jeesust tundma õpime, seda pädevam saab olla meie vastus. Kui National Geographic küsis: “Kes oli Jeesus?”, siis Jeesus läks isiklikumaks küsides: “Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?”

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat igapäevastest ilmatarkustest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare