Juhan Särgava: Mahedad tulevadki toime ilma mürkideta
Mahemäärajad algavad sealt, kus "polegi mingit mahedat, sest ümberringi on naguniigi kõik mürgitatud." Sammhaaval leebemaks ja reaalsusele lähemale ulatuvad seisukohad, et kui taimele otseselt väetisi ja kemikaale ei manustata, on tulemus mitme suurusjärgu võrra „puhtam“ tavatootest.
Viimasel paaril kümnendil on toiduainete mõõtmiste metoodika ja võimalused odavnenud ja täpsustunud vahel isegi kiiremini, kui tavainimese ja toidutarbija kujutlusvõime sellele järele jõuab. Tulemusena pääseb valla sari „paanikaid“, kus süüdistatakse kõike ja kõiki, kuis puhast, veel puhtamat ja päris puhast toitu poleks nagu olemaski. Sinna hulka pääseb sellinegi arvamus, et „täielik mahepõllumajandus tooks katastroofi“ (Maaleht 09.07.2015).
Mahepõllumajandusel on kohustus toime tulla „mürkideta“, nii põllul kui ka ühiskondlike arvamuste hulgas. Tasapisi tulebki toime.
Maheturg on jätkuvalt tõusulainel, 7-9% aastas. Loomulikult ei saa see rahu anda tavaturgudele, kellest vähemalt osa suhtub nõnda, et mahedad võtavad päise päeva ajal üle „meie“ turu, kus me oleme olnud II maailmasõja päevist alates.
Sellise „hädamere vastu“ saadetakse kõiksugu nooli. Alates jutukestest, kuis mahedad öösiti väetavad ja mürgitavad, lõpetades praegu päevakorral oleva diskussiooniga nulltolerantsi ümber, kus justnagu ainus „võõrmolekul“ ehk saasteviide keelaks mahemärgistamise.
Samas teame väga hästi, et elame olemasolevas keskkonnas, mille puhtus on meie eelnevate tegude tagajärg, GMO taimed ja tuumakatsed sealhulgas. Ainult normaalsus ja reaalsete sihtide seadmine viib mahepõllumajandusegi järjest laieneva tarbijaskonna käsutusse.
Mahepõllumajanduse populaarsus kasvab üle kogu maailma. 2011. aastal harisid 1,8 miljonit mahepõllumeest maailmas 37,2 miljonit hektarit mahepõllumajanduses kasutusel olevat maad.
Euroopa mahemaht oli 10,6 miljonit hektarit ja 280 000 mahepõllumeest. Euroopa mahepõllumajanduse turu maht on 21,5 miljardit eurot. Mahetoidu tervislikkuse tõestamise pädevusest ette rutates võib öelda, et sööjad ise tunnevad toitu, mis paremat enesetunnet edendab.
Probleemi teravus seisneb aga asjaolus, et Balti mere seisund on kiirelt halvenema hakanud. Mõõtmised on andnud tulemusi, et endine „pailaps“ Eesti on oma osa lämmastiku ja fosfori osas viimastel aastatel suurendanud ja lähenenud saastemääraga Skandinaaviamaadele.
Laias laastus on saaste mõõdetav ainult punktkoormuste osas. Hajukoormused (põllumajandus, asulad, linnad) ja looduslikud koormused on vaid hinnangulised. Maa poolt vaadates tundub, et põllumehed – väike rahvakild, võikski süüdi olla. Nad on väikesearvuline, asukohtadelt hajutatud, sageli siseküsimustes diskuteeriv seltskond. Head materdada, ei hakka arvestatavalt vastu!
Asjaolu, et põllumees ülejäänutele küll toiduse ehk inimkütuse toodab, ja selleks on vaid olemasolevad meetodid, jääb tahaplaanile. Adramehe süüdistamine teadussaavutuste kasutamisega venitamises on natuke naljajutu moodi.
Seda, mis võimalik, kahtlemata ka tehakse, nii integreeritud põllumajanduse arendamisel kui ka mahepõllumajanduses. Kui avalikkus soovib loodushoius kiiremat tempot, siis tuleb mitte süüdistada ja sanktsioneerida, vaid panustada - investeeringute ja programmide näol, milles oma osa on ka toetusmehhanismidel.
Võimatut ei saa võimalikuks teha ühegi seadusega. Ehk vanamoodi öeldes: "Surm kah ei võta sealt, kus pole“.
