Näiteks kohustuslikud mullaproovid iga viie aasta järel ettenähtud metoodika alusel. Mingi arusaadavus võib ju olla mahe- või keskkonnasõbralikku skeemi sisenemisel mullaproove nõuda. Aga edasi on see puhtalt taluniku, majandaja küsimus, mida põllul proovida ja kuidas paremat saaki saada. Riigil ei peaks küll siia toetuskärpega asja olema. Nõndasamuti on kohustuslike koolitustega.

Mahetootele sellest lisaväärtust ei tule, kui tahes palju mullaproove keegi teeb või koolis tagumikutunde istub.

Allasurutud mahemeheke

Hulk meist hoopis kõrgema toetusmääradega maid ei nõua mahepõllumajandustoetusse isegi mitte loomakasvatust, osa hoidub euroliidu nõuetele täienduste kehtestamisest. Meie mahemehekene on nendega võrdse võistlemise mõttes alla surutud, nõuete täitmisega ära hirmutatud, rahast vaeseks jäetud.

Avalik sektor on põllumajanduse jaoks raha eraldanud terves Euroopas, sealhulgas mahepõllumajanduse edendamiseks. Ametnikud on seda raha aga justkui enda omaks tegemas selles mõttes, et lisaks baasnõuetele asutakse keerutama kõikvõimalikke oma välja mõeldud n-ö lisanduvaid nõudeid, mis siis mahemehele kohustusliku kirjanduse kujul toetuspaketiga kaasa pannakse. Põhjendus on kah väga ametnikulaadne – peame ju mingid nõuded kehtestama, mille eest me muidu maksame!