Juhtkiri: Arnold Rüütel on nagu laulupidu

Sõja järel lindpriina mööda Eestit rännanud ja päevikut pidanud literaat Jaan Roos suhtus suure halvakspanuga neisse eestlastesse, kes soostusid osalema 1947. aastal korraldatud esimesel nõukogulikul üldlaulupeol. Selle repertuaar kubises punastest teostest (näiteks mees- ja naiskooride esitatud Vano Muradeli laul “Raudtahtel Stalin juhtis meid”) ning Roos leidis, et niisugusele peole minek on “eesti laulu näotu teotamine”.

See seisukoht oli täiesti mõistetav. Võõras võim polnud Eestis veel kaugeltki kinnistunud, talud olid alles ja mehed metsas. Ärksad inimesed nagu Roos ootasid iga hetk võimalust kommunistide minemakihutamiseks. Ometi on saatuse teed vahel keerukamad, kui targemategi meeste mõistus mõista jõuab. Selsamal 1947. aasta laulupeol kanti esimest korda ette ka Lydia Koidula sõnadele loodud Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”.

Pikkade aastakümnete jooksul jäi selle laulu mõne aasta tagant korduv esitus peaaegu ainsaks hapnikusõõmuks aheldatud rahvale.

Ning kui nõukogude võimust vabanemine lõpuks aset leidis, teostus see laulupeotraditsiooni toel ja suures osas lausa lauluväljakul. Kui Jaan Roos oleks elanud laulva revolutsioonini, vaadanuks ta 1947. aasta laulupeol osalenutele ehk leebema pilguga.

Inimsaatuste mõistmine on veelgi keerulisem. Inimese elu on nagu raamat, mida ei saa hinnata ainult esimeste või keskmiste lehekülgede põhjal, on öelnud lavastaja Elmo Nüganen. Ei saa langetada otsust, kui lugemata on veel read, mis võivad kogu eelnenu asetada hoopis uude valgusse.

Homme 85aastaseks saav president Arnold Rüütel ongi just niisugune paks ja mitmeköiteline teos. Kogu tema nõukogudeaegne tegevus näib olevat pelk ettevalmistus ja manööverdamine puändi suunas, mille salapärane autor oli kavandanud Eesti vabanemise aegadesse, ja sellele järgnenud jätkupeatükkideks, millele loodame ja soovime veel toekat lisa. Arnold Rüütel on nagu laulupidu, kus pika ja tüütu punase repertuaari alt lahvatab korraga “Mu isamaa on minu arm”.

Rüütlis elab aegade järjepidevus. Ta kuulub põlvkonda, kes mäletab veel sõjaeelset vabariiki, sõda ja sellele järgnenud raskeid olusid. Rüütel on isiklikult tuttav olnud suure osa Nõukogude Eesti juhtidega. Ka nemad on osa Eesti tegelikust ajaloost ning Rüütli mälestused sellestki perioodist oleks seetõttu ülihuvitav lugemismaterjal.

Rüütli presidentuur aastail 2001–2006 tundub praegu tagasi vaadates kuldajana, mil majandus õitses, unistused täitusid ning Eesti ei voolanud rahvast tühjaks. Ratsionaalsete inimestena me mõistagi teame, et see ei olnud (ainult) presidendi teene, aga raske on mööda vaadata tähenduslikust kokkulangevusest. Rüütli aeg oli hea aeg. Palju õnne sünnipäevaks, härra president!