Esiteks: kas pealinna väikeparteide valijad ikka tegid suure vea ja rumaluse, sest nende hääled läksid kokkuvõttes Keskerakonnale, mis kaudselt võttis “valgetelt jõududelt” võiduvõimaluse.

Fakt on paraku see, et Keskerakond saavutas Tallinnas absoluutse häälteenamuse, mis oleks andnud ülekaalu volikogus ka ilma ülekantud häälteta.

Kas mulle meeldib see? Kindlasti mitte, sest praktika on näidanud, et ühe partei ainuvõim ei ole linna arengule kuidagi positiivselt mõjunud.

Aga mulle ei meeldi ka paadunud poliitikute arvamus, et “värske veri” voolab peale ainult parteide noorteühendustes kodustatud aktivistide või kogenud parteireetjate integreerimise kaudu. See on nagu eilne supp, mis algul maitseb hea, aga pidevalt soojendades varem või hiljem suus ringi käima hakkab.

Just seetõttu on väga positiivne, et Tartus pääses volikokku alternatiivne valimisliit Vabakund. Ma ei ole avantürist ega arva, et nad saaks linnajuhtimisega oma praeguses vormis iseseisvalt hakkama. Aga kindlasti toovad nad enesesse sumbunud linna, kus kõik olulisemad asjad näivad keerlevat “ühe ärimehe” ümber, mõnegi värske mõtte ning suudavad linnaruumi ehk ka esteetilise külje pealt arendada.

Seda, et valija ootab, nagu laulusalmis öeldakse, veskisse noort ja tugevat meest, näitab kõige ilmekamalt Hannes Hanso läbilöök Kuressaares, Ando Kivibergi tõus Viljandis või üksikkandidaat Heiki Kuke edu Ruhnus. Ei ole kuulnud, et keegi neist palaganiga püünele oleks saanud.

Teiseks: küsimus vene valijatest on peaminister Andrus Ansipi ja sotside juhi Sven Mikseri suurde sõnasõtta ajanud.

Ning kuigi fakt on see, et uudisteportaali Delfi arvutuste kohaselt hääletas Keskerakonna poolt rohkem Tallinna eestlasi kui Reformierakonna või sotsiaaldemokraatide poolt, on just vene valija positiivne hõlvamine kaalukeeleks nii Tallinnas kui kindlasti Virumaal.

Ja olgugi tagantjärele tarkusena, aga poliitikute asemel tõi valimistulemuse tähtsaima kaalukeele välja Allan Martinson oma Facebooki-postituses: “Tallinna valimisi otsustatakse Lasnamäel. Kes tahab Tallinnas võita, peab välja arendama valimistoote venelastele ja seda ka venelastele marketeerima.”

Nii et kogu jutt, mis seda tegelikkust ignoreerib, viitab pigem hapudele viinamarjadele.

Kui aga valimisi pisut teise kandi pealt vaadata, siis Maaleht valis teisipäeval tänavuse aasta põllumehe. Ja kui mõni poliitik tahab õppida, kuidas olla edukas ning ka inimeste eest hoolt kanda, soovitan kindlasti Tõnu Posti juurde Saaremaale koolitusele minna.