Juhtkiri: Hingevaakuvast väikekoolist
Juba toona oli ta hallipäine pensionär, kuulus oma halavate litaaniate poolest, mis olid pühendatud tänamatutele õpilastele, kes ei hinda tema elutööd ega suuda valemitel vahet teha.
“Minu laps sellesse väiksesse armsasse maakooli ei lähe,” otsustasin jalapealt.
Olgem ausad – ka muu polnud omal ajal kiita. Kuna külas elas saalihoki entusiast, harrastati koolis ainult seda.
Ühel aastal tuli korraks noor õpetaja, kes tõmbas käima mitu ringi, mis kõik tema lahkumisega aga hingusele läksid.
Muud arendavad ja toredad huviringid, trennid ja ka muusikakool jäid kolmes suunas 25 km kaugusele, praeguse bussiliikluse puhul lapse iseliikumisvõimest väljapoole.
Ausalt – mulle ei meeldi linnas elada. Aga mulle meeldib, et mu laps õpib uues koolimajas, istub uue laua taga, ja kui tal läheb abi vaja, on koolil välja panna kõik vajalikud taustajõud.
Mulle meeldivad nutikad pedagoogid, kelle sära ja avar maailmavaade on osa haridusest.
Mulle meeldib, et lapse klassikaaslased tulevad erinevatest peredest ning arutavad asju meresõidust oma ettevõtte loomiseni.
Mulle meeldib, kui lapsel hakkavad koolipäevast rääkides silmad särama. Meeldib, kui koolil on palju võimalusi – lõpuks on need ka lapse võimalused.
Kahjuks on läinud liiga kaua, et väikeste maakoolide juhid lapsevanemate niisugust mõttelaadi mõistaksid. Paljude jaoks ongi juba päästmatult hilja.
Vanemad saavad väga hästi aru, kas tegu on väikse ja armsa või väikse ja sureva kooliga, ning kel vähegi võimalik, hääletavad jalgadega.
Jah, muidugi on maal õitsvate lillede ja linnulaulu saatel tore koolis käia, aga sellest ei piisa. Isegi siis ei piisa, kui koolil on kokatädi, kes ise moosi keedab ja pannkooke teeb.
Kui koolielu suurimad sündmused on aastapäeva tähistamine, kooli algus, sügisene matk, jõulupidu, kevadine matk ja kooli lõpp, siis on seda vähe. Kui koolil pole praeguseks veel korralikku kodulehte, siis ma ei usu, et nad ka muus osas ajaga sammu peaks.
Kui direktor hakkab esimese asjana kõike rahapuuduse kaela ajama, siis ilmselt elab ta eilses päevas ja tema koolis ei muutu ka homme midagi.
Õnneks on meil selliseidki maakoole, kuhu lapsevanemad trügivad oma järeltulijaid kirja panema ning mis tõestavad, et ka väike ja kauge saab olla edumeelne ja arenev.
See nõuab teistmoodi mõtlemist, samuti julgust, kuid on võimalik.
Ja muide, valimisreklaamis lihtsalt kooli säilitamise lubamine on isegi suusoojaks nõrk. Kellele seda tühja hoonet vaja on?
Päästetud ja õitsev maakool on terve piirkonna uhkus, hääbuvast, kurtvast ja väheste võimalustega koolist pole rõõmu kellelegi.
