Juhtkiri: kuidas te randa saite?

Ühel suvel tulid kaks mere ääres suvitavat Rakvere poissi nutikale ideele. Nad seadsid end sisse eramaa silti kandva tee juurde ja müüsid pileteid inimestele, kes soovisid teed mööda randa sõita. Maaomanikku polnud kodus, poisid teadsid seda ning äri läks väga hästi.

Inimesed olid ka rahul – nemad maksid natuke raha ja said nagu õiged mehed kunagi mere äärde peesitama sõita.

Mida maatüki tegelik omanik arvas ning kas ta sellest ärist ka teada sai, seda ma ei oska öelda, kuid ühe probleemi tõstab see juhtum ilmekalt esile – inimesed on nõus pigem maksma, kui et salaja kellegi eramaale hiilima.

Enamasti minnakse väljasõidule ju perega ning ei taheta, et see lõpeks sõneluse või mingi muu ebameeldivusega. Ebameeldivusi tuleb aga ette pidevalt, olgu siis maaomaniku või puhkaja poolt vaadates. Kiruvad ühed ja sajatavad teised.

Ometi elame juba kakskümmend aastat mitte üksnes vabal maal, vaid ka omal maal: õigusvastaselt võõrandatud maa on enam-vähem tagastatud ja igaüks võib maad vabalt juurde osta. Kuid siiani ei ole olukord reguleerunud, ikka õitsevad krundipiiridel kurjad keelumärgid ja tõkkepuudki.

Tänini pole lõppenud ka inetud teetülid, mil tee omanikuks saanu arvab heaks sulgeda naabri ainsa juurdepääsu oma kodule. Sarnaselt kallasrajaõiguse rikkumistega peegeldavad needki meie valulist ja ebakindlat suhet oma maasse, kuid nüüd oleks juba aeg täiskasvanuks saada. Maa on siiski natuke teistmoodi omand kui näiteks raha, meile kuuluvat maatükki omavad ka seal elavad loomad ja taimed ning teatud mõttes omab seda kogu inimkond.

Puhkajate, nende ATV-lembuse, prügiloopimise ja käratsemise kohta on maaomanikel kindlasti oma sõna öelda ja ka neil on õigus.

Igasuvise puhkuste ajal algava vastasseisu vältimiseks saaks siiski midagi ära teha.

“Aina sõidavad otse hoovi ja tahavad teada, kuidas mere äärde saab,” kiruvad suviti randlased ning panevad välja veel suuremaid keelumärke. Nende asemel võiks vald panna välja kas või ühe pisikese sildi viitega, kuidas randa saab. Ja kui üldse ei saa, siis võiks sellest ka kohe ausalt teada anda.

Omavalitsused, kelle territooriumil on ihaldusväärsed rannad, võiksid oma maaomanikega olukorda arutada ja kaaluda, kuidas ühiselt korraldada elu nii, et see ei peletaks eemale puhkajaid ega trambiks samas maaomanike närvidel.

Praegu on olukord, kus väga paljud omavalitsused kiitlevad oma kodulehel kaunite loodusvaadete, huvitava rannajoone, liigirikka linnustiku ja kauni kadastikuga, kuid ei ütle poolt sõnagi selle kohta, kuidas teised inimesed kogu selle varanduse juurde pääseksid.

“Mis te siis niimoodi narrite?” võib puhkaja küsida. Ja õigus tal ju on. Kallasrajale on igaühel õigus minna, parem leida selleks mõistlik viis, enne kui tigedad kaasmaalased keelusildid lihtsalt põlema panevad.