Juhtkiri: Luuletus bordoopunasest passist

“Las tunnevad kadedust, / mina olen Euroopa Liidu kodanik,” võiks parafraseerida Vladimir Majakovski luuletust, mida ilmselt paljud meist on pidanud kunagi koolis vastama. See ülistas CCCP-kirjaga punasekaanelist passi, mille nägemine kapitalistile otse vastu vahtimist virutas.

Bordoopunaste kaantega Eesti või muu ELi riigi passi aga pole pidanud siin mandril enamjaolt taskust välja võtmagi. Schengeni ruum tagas, et sisepiir elas põhiliselt selle ületaja peas. See andis endast märku muukeelsete siltidega, kui niigi.

Hea asjaga on jube lihtne ära harjuda. See, et Eesti pass, mis on üks Euroopa Liidu täieõigusliku liikmesriigi pass, tagab maailmas sujuva ringiliikumise, on siiski alles päris värske nähtus. Veel 1997. aasta algul vajas eestlane ka Soome sõitmiseks viisat.

Ning et Pariisi jõudmiseks pole ühtki korda vaja piirivalvurile mingit dokumenti näidata, tundus tol ajal selline tore tulevikunägemus. Kusagil on selline valitud seltskonna klubi, kuhu sind pole veel võetud, aga lootus on, et kutsutakse. Veel natuke, ja avanevad soliidse salongi uksed ning sa astud ebalevalt päikeseküllasesse saali, mille pehmetel sohvadel on seni veetnud aega vaid sinust paremad ja jõukamad.

Kutsuti, harjusimegi ära. Vaevalt aga jõudsime uut olukorda omaks pidama hakata, kui saabus turvamees ja teatas, et salong läheb remonti. Võib-olla jagatakse see üldse eraldi tubadeks ära.

Võib siiski arvata, et päriselt kinniseks meie elu ei lähe. Inimeste vaba ringiliikumine Euroopas on fundamentaalne põhimõte. Mõned kitsendused on aga praeguses seisus vältimatud. Sellega läheb ilmselt nii nagu lennujaama turvakontrolliga. Muidugi on see kõik üpris ebamugav. Aga inimene talub selle tülitamise enamasti nurisemata ära, sest olgem ausad – kui mõnel kaasreisijaist on kuue all dünamiidivöö, siis see tõotab ikka võrreldamatult enam ebamugavust.

Seega oleme ka valmis oma bordoopunast passi või isikutunnistust taskus hoidma (nagunii pole kohustust välisreisile dokument kaasa võtta keegi tühistanud), ning kui küsitakse, siis ette näitama.

Võidakse öelda, et sulle osaks saanud kontroll oli pisteline, ajutine vms ja tegelikult ju Schengenit pole keegi ära kaotanud. Tähtis on, et meie ringiliikumine oleks jätkuvalt vaba. Eriti too põlvkond, kes on pidanud taskus ka CCCP-kirjaga passi hoidma, saab aru, et võrreldes kõige muuga on mõne kontrollpunkti läbimine tühiasi.

Lähiaeg tuleb Euroopas varasemaga võrreldes kitsendusterohkem – aga mitte ka väga palju. Kes on oma silmaga kaenud terrorirünnakute järgseid paiku suurlinnades, on tajunud ka seda, et 200 meetri kaugusel sündmuskohast ei pruugi enam midagi märgata. Kui elu käib tavarütmis edasi, ei ole kuri meie üle võitu saanud.