Kõige lihtsam on muidugi elada nõnda soojalt, väärikalt ning ligimesi armastavalt, et pälvida lõpuks lebamine kalmuaia mullas, mida lapsed ja lapselapsed käivad rehaga triibuliseks tõmbamas.

Hoopis teine asi on ajaloos rahvana kestmine. Kas või uuele hoonele nurgakivi saanud Eesti Rahva Muuseumi, eestlaste endi muuseumi kaudu − seda tingimusel, et meie pole mitte vitriinis, vaid vaatamas.

Ühena paljudest viisidest võiks just see muuseum aidata meil mõelda maarahvaks või eesti rahvaks olemise mineviku, oleviku ja tuleviku üle. Tunda uhkust ja häbi, tajuda, et meie vanemad, vanavanemad ja omakorda nende vanemad on elanud lootuses, et nad midagi tulevastele põlvedele pärandavad.

Niisugune pärimine on isegi paratamatu. Lapsed näevad ja tajuvad meie eluviisi, tõekspidamisi, mõttemaailma, põlluharimist või kirjatööd, oma maal hakkama saamist või tõotatud maal kuldvasika kummardamist.

Seega saame ka ERMi hinnata eelkõige mitte kui väikesele riigile vaevu jõukohast hoonet kusagil kahaneva au ning hiilgusega väike-keskklassilinnas, vaid piisavalt väärikat kummardust iseenesele, eestlasele.

Endale kummardamise võimalusi on veelgi. Kõik võivad nädalavahetusel haarata kirve ja reha, seda ka “Teeme ära!” talgupäeva raames, et teha koos nähtavaks muistseid pelgupaiku või unustatud kalmusid, korrastada kas või võõral sunnil ehitatud uhkeid hooneid, mis ometi on osa meie olemisest.

Kes talgupäeval (seegi on ju taaselustatud pärimus!) ühiselt välja ei lähe, võiks sõita hoopis vanaema-vanaisa juurde. Kiigata nendega koos rehe alla, kangakirstu või vähemalt fotoalbumisse. Kuulata jutte ning panna mõni oma moodsatest tehnikavidinatest salvestama.

Kui hea on aastakümnete pärast, näiteks uuenenud rahvakalendrisse kindlasti mahtuval lastelaste küllatuleku päeval, vajutada õigele klahvile ja koos vaadata-kuulata, kuidas laulsid-jutustasid eestlased 2013. aasta 4. mail.

Nõnda talitades loome üheskoos kogu rahvast hõlmavat ERMi, mõistes ilmselt kergemini õigeks ka neid kümneid miljoneid eurosid, mis järgmistel aastatel Raadil betooni ning klaasi valatakse.

Nii või teisiti on talgupäev, vanaema laul või ilmatu kallis muuseum osake üldisest soovist, et meil oleks kellelegi oma pärand üle anda. Või nagu ütleb selle aasta juhtlause: “Pärijata pole pärandit.”