Juhtkiri: Minister Kruuse diplomitöö
Maaeluminister Urmas Kruuse käis suure saatjaskonnaga Hiinas. Arvestades visiidi sisu, kutsujaks sealne põllumajandusministeerium, on teema isegi natuke teenimatult varju jäänud. Nimelt ootavat Hiina meie toitu oma turule.
Kui vaadata ministrit saatnud seltskonda, siis olid seal kalanduspoliitika, veterinaar- ja toiduameti inimesed, maaülikooli, taimekasvatuse instituudi, aga ka Eesti piimatööstuste, kalakäitlemisühistute ja teraviljakasvatajate esindajad. Eesti huvi on Hiina turule viia eelkõige piima-, liha- ja kalatooteid, ka teravilja.
Selle aasta jaanuaris külastas Eestit hiinlaste delegatsioon ning siis sai allkirjad Eesti ja Hiina põllumajandusministeeriumide vaheline tegevuskava koostööks aastatel 2015–2016. Iseenesest ju lihtsalt üks paber, mis palju ei ütle.
Paar päeva tagasi sõlmiti vastastikuse mõistmise memorandum, mille üheks osapooleks Hiina Rahvavabariigi kvaliteedi järelevalve, kontrolli ja karantiini peavalitsus. Praeguseks on Hiina kontrolliasutused n-ö tunnustanud Eesti toidu- ja veterinaarjärelevalve süsteemi.
Soomlased on ka pikka aega pingutanud, et leida oma toidule uusi turge, ja eriti terav pilk on neilgi suunatud otsatu Hiina poole. Võib-olla oleks mõistlik just soomlastega seljad kokku panna ja koos edasi sõuda, et mitte juba enne suurele turule jõudmist ära uppuda…
2014. aasta lõpus põhjendas tollane väliskaubandusminister Anne Sulling, miks piimatoodete müügil aga iseseisvalt toimetada: “Esiteks, me sihime Soomega võrreldes erinevaid turgusid. Soome on keskendunud Hiinale, meie mitte. Selleks et müüa Hiina turule, on vaja, et Hiina lisaks Eesti piimatöösturid oma tunnustatud piimatoodete tootjate nimekirja. Kuigi Eesti veterinaaramet on saatnud vastava taotluse Hiina juba mais 2012, on see seni rahuldamata. Töötame loomulikult, et see luba saada, kuid kuni see on puudu, ei ole mõistlik rajada oma müügi-strateegiat Hiinale. Teine põhjus, miks me ei ole tundnud vajadust mõne naaberriigiga koopereeruda, seisneb lihtsalt selles, et erinevalt kardetust, et meie kogused võiksid Aasia turu jaoks olla liiga väikesed, saime oma Aasia partneritelt tagasisidet, et meie kogused on piisavad.”
Senine Aasiaga koostöö üks kõrghetki on olnud, kui Oliver Kruuda eksportis Jaapanisse sada tonni piimapulbrit, mis oli valmistatud hoopis Saksa toorainest.
Ka Hiinast pooltühjade kätega naasmine oleks turumahtu arvestades lotovõit. Mõnes mõttes saab see olema Kruuse diplomitöö. Muidugi on üheks eelduseks hiiglasliku bürokraatiaahela seljatamine. Ja bürokraatiat Hiinas on. Näiteks mäletab Hiina veel selgelt 2008. aastat, kui saastunud piimapulbri tarbimise tõttu sattus haiglasse kümneid tuhandeid lapsi. Põhjendatult tingis see oluliselt tugevdatud kontrolli, tulemuseks on kõikide eriti keeruline ligipääs Hiina turule.
