Juhtkiri: Õpetajate päev tõmbekeskuses

Õpetaja Laur polnud oma mõtetega veel õieti lõpulgi, kui uks seestpoolt lahti kisti ja sealt keegi noormees mingisuguses vormimütsis välja astus. Laur kahmas mütsi peast ning küsis oma külakoolmeistri inglise keeles, et kas siin on härra Mauruse esimese järgu õppeasutis.

“Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse.”

Õpetaja Laur astus sisse. Ta juhatati trepist üles, pahemat kätt ukse juurde. Müts peos, köstriemanda kootud hall kalevine pikk palitu seljas, mille hõlmad nagu seelikusabad astumist takistasid, ronis Laur mööda kitsast puutreppi üles. See kõik oli hoopis teisiti, kui ta oli väljas seistes endale kujutlenud. Liiga harilik, liiga igapäevane!

Ülal trepiotsal ootas Lauri pikka korvpalluri kasvu, kõrge lauba ja terava ninaga vanahärra. “Tere, tere,” ütles ta sulaval häälel, kuna lõtv käepigistus tulija üle läve väikesesse tuppa tõmbas. Härra Maurus, sest just tema see ju oligi, istus laua taha ja avas suure sülearvuti.

“Teie siis tahate minu juurde koolmeistriks tulla, sest teie koduvalla kool pandi kinni. Oli teil suur vald?” küsis härra Maurus.

“Jah,” vastas õpetaja Laur. “Suur küll, aga halb, ei toonud midagi sisse. Ei suutnud nõutaval tasemel teenuseid osutada.”

“Jajah, nojah, muidugi, ei suutnud teenuseid osutada,” oli direktor nagu nõus.

“Kui palju inimesi teie vallast tänavu on juba meie juurde tõmbekeskusesse tulnud?” küsis ta.

“Kakskümmend peret, rohkem ei ole saand.”

“See on vähe, sest teie hakkate ju siin saama Eesti keskmist palka ja see tuleb ometi kellegi maksudest katta,” vangutas härra Maurus pead.

“Mõned on juba varem tulnud,” seletas Laur.

“Kui palju?”

“Viiskümmend.”

“Rohkem sugugi ei ole?”

“Ei ole,” kinnitas Laur.

“Ma küsin seda teie oma kasu pärast, sest pole hää, kui inemised on maal laiali. Minu kätte saatku oma inemised kõik need, kes ei oska nendega õieti ümber käia. Tulgu või südaöösi, tulgu ja koputagu uksele, näete nõnda – kõpp, kõpp, kõpp!, aga mitte rusikaga, nii et terve maja üles ärkab, mõistate? Sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse inemisi. Tema kirjutab inemised raamatusse sisse, siis on kindel.”

Lepingule alla kirjutatud, suundus õpetaja Laur oma uude kitsasse linnakorterisse ja heitis voodisse. Kuid uni ei tulnud. Silme ette kerkisid pildikesed viimasest kevadest. Sel päikeselisel päeval seisis ta koolimaja ees õues ja saatis viimseid kojusõitjaid. “Jumalaga, jumalaga Tõnisson! Head teed, väike Lesta! Kasva suve jooksul suuremaks. Ja ikka pea püsti... Julgelt ja rõõmsalt edasi. Küll tuleb aeg, kus – kus – ”

Kooliõpetaja laugelt veeres pisar. Tõmbekeskusesse läksid! Tõmbekeskusesse läksid need, kes talle küll vahel meelehärmi sünnitasid, aga ometi nii armsad olid.