Juhtkiri: Revolutsioon jätkub

Aeg-ajalt loeb mõni tark mees või naine rahvale sõnu peale: kohalikel valimistel tuleks keskenduda kohalikele teemadele. Hääletagem nende poolt, kes pakuvad välja kõige nutikamaid lahendusi külateede kordategemiseks, rahvamaja remontimiseks või rattaradade ehitamiseks. Suuri ja üleriigilisi ideid kaalume alles poolteise aasta pärast Riigikogu valimistel!

Mõte on kahtlemata õilis, aga mida teha siis, kui kohalikud probleemid on otsapidi tegelikult üldrahvalikud?

Missuguse valla või väikelinna kandidaatide mõtteavaldusi ka ei kuula ega loe, ikka jõuavad need lõpuks tõdemuseni: meie suurim probleem on inimeste lahkumine omavalitsusest ja riigist. Oleks inimesed alles, küll siis oleks ka raha, raha aga lahendab teadupärast kõik maised kitsikused.

Seetõttu tuleb juba neil valimistel anda hinnang praeguste valitsusparteide tegevusele. Just nemad on kujundanud Eesti senise majanduskliima. Hinnang sõltub mõistagi hindaja meelelaadist ja isiklikust kogemusest.

Klaas võib olla pooltäis või pooltühi, ka valitsus võib väljarändes olla süüdi, või ka vastupidi, väärida tunnustust selle eest, et väljaränne pole praegusest veelgi suurem. Ent inimeste lahkumine tuleb peatada ning võtmed selleks asuvad Toompeal, mitte vallamajades.

Ka valimisliidud ja väike­erakonnad, kes neil valimistel tõenäoliselt pälvivad silmapaistvalt suure toetuse, peaksid arvestama, et osaliselt on tegu avansiga: valija ootab, et valimisliitudest kasvaksid parlamendivalimiste ajaks välja uued erakonnad, mis oleksid suutelised praegu Toompeal kindlustunud parteid sealt välja tõrjuma.

Nii nagu praegu loodame ainuvalitsemise murdumist Tallinna linnavolikogus (sest ainuvõim rikub iga erakonda ning sellest loobumine ravib mitmest hädast kindlasti terveks ka Keskerakonna), nii võiksime Riigikogu valimisteks seada eesmärgi, et suurte ja tuntud erakondade kõrval saaksid valitsuskoalitsiooni ka täiesti uued jõud.

Valimiste järel ei tohi seekord saabuda vaikus, mida häirib vaid kulisside tagant kostev koalitsiooniläbirääkimiste pobin. Alates esmaspäevast, mil tolatsev valimispropaganda on lakanud ning parteilased oma suu kinni pannud, tuleb hakata Eesti nimel tegutsema.

Peame endale ja oma juhtidele meelde tuletama, et veerand sajandi eest ei teinud me laulvat revolutsiooni tasakaalus eelarve nimel, välispankade ja kodumaiste oligarhide rikkuse nimel, vaid eesti rahva püsimajäämise ja kestmise nimel.

See programm ei lõppenud vabaduse saavutamisega, vaid kestab edasi praegugi, kestab ka lähimatel aastatuhandetel.

Kui eestlased praegu põgenevad oma koduvaldadest ja kodumaalt, on programmi täitmisel järelikult tekkinud tõrge. Tarvis on uut ühiskondliku aktiivsuse lainet, mis juhiks meid tagasi laulva revolutsiooni käigus paika pandud rajale.