Juhtkiri: Rusika ja mõistusega
Küsisin, et kas ta püstolit ikka ka paugutab. “Ma löön rusikaga!” teatas ta hoopis.
See lugu tuli meelde, kui tänases Maalehes kirjeldas varga tabanud ettevõtja, kuidas ta mehele vastu lõugu virutas. Nii et sussid püsti ning lõualuu katki.
Maaleht ei kiida heaks ise mõistetud kohut ega ise täide viidud otsust. Küll kutsume enam enda eest seisma.
Kui on ikka näha, et need, kes “kutsutud ja seatud”, ei suuda oma ülesandeid piisaval tasemel täita, tuleb endal tegutseda. Uneajast valvata, et pätt tuletunglaga küüni juurde hiilida ei saaks. Naabrimehed kampa võtta ning võõrastelt küsida, miks nad pimeduse katte all üksikusse maakohta oma õhtut veetma on tulnud.
Eestis on juba mitu head näidet, kuidas vargustest või muudest kuritöödest üles ärritatud külamehed kamba kokku on võtnud ning vargustele piiri pannud.
Avalikult ning ametlikult tunnustati hiljuti Karksi kandi mehi, kes küll vargaid kahjuks kätte ei saanud, aga elu palju turvalisemaks muutsid.
Siin on paraku üks “aga”: kui tegijaid kätte ei saada, tähendab see, et nad liiguvad kusagile mujale. Sinna, kus magatakse, aken irvakil, rahulikku und, oskamata karta, et pätt võib irvakil aknast sisse ronida.
Jah, ega nädalate viisi igal ööl väljas passida ei jaksa. Aga valmisolek naabri äreva telefonikõne peale välja hüpata ja temaga koos aja uurima minna peaks Eesti külas ja väiksemas asulas olema igapäevane asi.
Uskuda, et politseinik kiiresti kohale kihutab ja asja lahendab, on tegelikult eluvõõras. Sest parasjagu tööl olev mundrimees võib sel hetkel hoopis maakonna teises otsas olla…
Kui aga juba enda eest seismiseks läks, tuleks vaadata ka, kuidas uus valla- või linnavõim end üleval peab. Täpsemalt: kas ta tegeleb ikka sellega, mida meil vaja, kaasa arvatud turvalisem elu.
Muidugi ei maksa oma õiguse eest seismise ning iseenese tarkusest tegutsemisega ka liiale minna. Seda sunnib soovitama samuti tänases Maalehes olev lugu sellest, kuidas Puhja valla mehed ilma seaduse loata paadikanali kaevasid.
Kaevasid kanali, aga ette astuda või isegi oma nime öelda ei julge. Vallavolikogu esimees ka ei ütle.
On aga veel üks omalaadne julgustükk, mida mitte kuidagi rusikatega lahendada ei saa. Nimelt olla sisse kirjutatud sellesse omavalitsusse, kus tegelikult elatakse või millest tegelikult hoolitakse, mitte sinna, kus kasulikum.
