Brüsselis olid kõrge terroriohu ajaks suletud koolid, metroo ei sõitnud. Tegelikult pole ju turvalise eluga harjunud eurooplase hirmutamiseks palju vaja. Kui tema silme ees kangastuvad valimatult püssist inimesi tulistavad mehed, siis ta püsib kodus.

Aga mis on üldse suurlinnas elamise mõte, kui mitte saada osa seal pulbitsevast sotsiaal- ja kultuurielust? Nagu mitmed kommentaatorid on märkinud, neid püssimehi ei ole üldse palju vaja, et suurlinna elu mõneks ajaks seisma panna.

Lähis-Ida konfliktipiirkond mingeid pingelõdvenduse märke ei ilmuta, Vene ründelennuki allatulistamisega Türgi piiril jõudsid sündmused hoopiski järgmisele tasandile, mida seni pole läbi katsutud. Segadus ja närvilisus on väga soodne pind terrorimeeste toitmiseks.

Optimismi see just ei sisenda – et Pariis ja Brüssel oleksid mingid erandid, mis jäävad varsti minevikku, ja elu läheb harjunud viisil edasi.

Mis siis saab? Tegelikult on ju pidev rünnakuoht mitmes maailma paigas harjumuspärane ja igapäevane. Iisraeli metropolides on elu kogu aeg nii käinud.

Kas Prantsusmaad ja Belgiat ootab nüüd ees iisraelistumine? Või veel hullem, bagdadiseerumine?

Kõik teavad, et Bagdad on koht, kus pommi plahvatamine on pigem tavaline, aga ometi miljonid inimesed elavad seal. Nüüd siis on ka elu Euroopa suurlinnas selline, kus pead oma toimetamistes arvestama, et rahvarohke paik võib olla kurjuse sihtmärk.

Eesti on muidugi kõige selle juures jätkuvalt koht, mis asub peaaegu vanajumala selja taga, üks kauge ja hõre Põhjala nurgake. Koht, mille olemasolust pole paljud seal lõuna pool isegi kuulnud. Kindlasti ei ole me kuigi nähtav punkt radikaliseerunud äärmuslase radaril.

Islamikogukond Eestis on küll väike ja rahulik, kuid täiesti muretuks jääda siiski ei tasu. Ja teadlikult või mõtlematusest oma elu ohtu seada ka mitte.

Oleme ju õige agarad mööda ilma ringi reisijad, mõne aasta tagune Eesti jalgratturite karm kogemus Liibanonis kainestas kindlasti nii mõnegi reisiselli ja pani mõtlema, et teatud kuumad paigad maailmas võiks pigem vahele jätta.