Kui siis hoo lõpuks üles saad, seisab teeveeres vilkuritega sõiduk, mis just sinusuguseid kuumaks köetud närvidega tegelasi ootabki. Trahv kaelas ja märk küljes. Samm kurjategijaks liigitamise suunal tehtud.

Aga viha ei lahtu. Kurat, mina oma pisikese kiiruseületamisega olen pätt, aga vaata, mis teised teevad!

Teised teevad tõesti paljutki. Sõidavad mööda, kuigi sul endal suurim lubatud kiirus osuti all. Annavad signaali, kui sina liiklusviisakusest kedagi peateele lubada püüad. Täidavad kiire manöövriga su vaevaga hoitud pikivahe.

Lisaks muidugi veel napsivennad, keda viimasel ajal, tundub, on üha rohkem. Kes sõidab peolt kaineks magamata koju, kes põrutab alles uue viina järele, et alustatu vääramatult lõpuni viia, kas või õnnetuse hinnaga.

Ühesõnaga, liigelda küll ei tahaks, kui ei peaks. Aga peab, leib vajab teenimist, laps lasteaeda või kooli viimist, teater ja kino külastajaid ning kauplustest ei saa tahes-tahtmata lõputult mööda minna.

Mida siis teha, et liigelda, aga mitte vihasena?

Esiteks vähem viina võtta. Ning kui siiski võtta, siis sõitmisega piisavalt kaua oodata. Või kui vaim ei kannata oodata, siis muu transpordiga liigelda. Või endale usaldusväärne alkomeeter osta.

Ühesõnaga, pead tuleks rohkem kasutada. Mitte täis võtmiseks, vaid asjade üle aru pidamiseks. 

Veel oleks liikluses vähem viha ning vingumist, kui meie enesehinnang (ja teiste alahindamine) paremini suhtes oleks. 

Praegu on aga tõde see, et nii palju lolle kui teedel pole kusagil. Üks loll ei anna teed, teine loll jokutab ega ületagi kiirust. Kolmas ei anna suunda, neljas küll annab, aga ei tee manöövrit. 

Lolle jääks kindlasti kohe vähemaks, kui me liikluseeskirjast täpsemalt kinni peaksime. Jah, mõned punktid tunduvad juhmivõitu küll, aga las olla. Kui võimalik, siis muudame neid, aga kui ei saa, peame ühiselt kinni. Ja näeme niiviisi targemad välja.

Veel oleks viha vähem, kui enamikul kiirusepiirangutel arusaadav mõte oleks. Praegu aga teeme uue tee, ent kohe virutame sellele kitsad ringristmikud ning valusad kiirusepiirangud. Ütleme niiviisi juhtidele, kes ka 20-30-40 aastat roolis olnud, et ega teie ju tea, teil pole füüsikast aimugi.

Need mittefüüsikud lähevad aga solvumisest vihaseks. Ning maksavad lõpuks kätte, nii endale kui ka teistele. Kiiruseületamisega näiteks. Või vaheletrügimisega.

Ning rahulikum oleks liikluses ka, kui politsei vilkurid nii tihti ei vilguks. 

Jah, tehke oma tööd, aga ärge ajage araverelisi, kes niigi närvis, veelgi rohkem närvi. 

Sest vilkur pole liikleja teadvuses mitte sõber, vaid paraku veel vaenlane.