Jürgen Rooste: Kas lapsed on kurjad või hääd?
Ometi on koolikiusamise teema meedias nüüd tugevasti esile tõusnud. Mis on hää: probleemi lahendamine algab ikka tunnistamisest, arutelust. Rasmus Rask ja Kristi Liiva hakkavad Soome eeskujul vedama kiusamisvaba kooli programmi. Evelin Võigemast tegi suure žesti armastatud telesaates, toetades võidusummaga just sama üllast mõtet.
Maalehe intervjuus räägib psühhoterapeudist luuletaja Ly Seppel kiusamise tagamaadest, ema−lapse suhtest, üldse hoolivama suhte vajadusest. Tõesti: liiga tihti anname oma lapsed justkui kooli kasvatada, tegelikult saab oskuse austada, teist märgata ja hoolida ikkagi kodust. Kas meie kodudest tulevad sellised lapsed, kes teavad, et teisi alavääristada või teiste äparduse üle naerda ei tohi?
Või kütab meedia seda tagant: kõikvõimalikud tõsielusarjad ja naljakad koduvideod, kus kogu huumor on üles ehitatud inimese alandamisele, häbile ja selle üle naermisele?
Nii või naa on sellele võimalik läheneda kaht moodi.
Esiteks, et lapsed ongi olemuslikult kurjad, nokivad üksteise kallal, on valmis tapmagi. Või siis et lapsed on olemuslikult ikka hääd, vähemasti hääduseks valmis, selleks loomulikult programmeeritud.
Ma usun, et see teine on tõsi: me näeme lastes nii palju vaprust, hoolimist (ka Eestis) mõnele perele väga raskel ajal. Too kiusamine, koolivägivald (need käivad käsikäes) tuleb tegelikult ju mingitest pingetest, muredest, hirmudest.
Igaüks meist peaks oma lapsele meelde tuletama: kui kuskil kedagi kiusatakse, siis ära löö kampa, vaid pigem kaitse teda.
Elus tuleb olla maaslamaja poolt – selleks et ise, pea püsti, ringi käia.
